Kristina Kallas: Narvakad on Vene meedia mõju all ja Eesti riigist võõrdunud
Riigi puhul on üks asi infrastruktuur ehk füüsiline ja teine kultuuriline kohalolek. Riigi füüsilist kohalolekut mõjutab see, et Narvas on pikka aega võimul olnud riigi tasandil opositsioonis olev Keskerakond ning seetõttu ei saa linnavõim ja Eesti riik eriti hästi läbi.
Mis puudutab kultuurilist kohalolekut, siis on näiteks eesti keele oskamatuse põhjus selles, et pole tehtud pingutusi, et eesti keelt Narva viia. Praegu tehakse seda peamiselt karistusmeetmetega ehk ainuke, mis eesti keelt Narvas kehastab, on keeleinspektsioon.
Brüsselis on flaami keele maja, kus saavad õppida välismaalased alates Euroopa Komisjoni töötajatest kuni immigrantideni - seal on erinevad tasemed ja metoodikad. Selle eeskujul võiks ka Narvas olla eesti keele maja, kus õpitakse ja suheldakse eesti keeles. Kuigi Tartu Ülikooli Narva Kolledž seda rolli mingil määral täidab, on kolledži esmane eesmärk ikkagi hariduse andmine, mitte keeleoskuse edendamine. Selle tulemusena pakuvad Narvas keelekursusi erafirmad, kuid need koolitused läbitakse peamiselt vaid dokumendi saamiseks.
Kas peate võimalikuks, et linna, kus venekeelseid elanikke on 97 protsenti, on võimalik „Eestit viia"?
Jah, aga see ei saa toimuda nii, et Eesti riik käib ainult kontrollimas, narvakaid tuleb ka kaasata. Selleks võib tekitada ruumi, kuhu inimesi koondada või teha seda ühiste ettevõtmiste abil.
Tegin praegu koostatavasse lõimumiskavasse ettepaneku, et igasse riigi rahastatavasse noorte lõimumise valdkonna projekti tuleb kaasata ka mõni Ida-Virumaa noorteorganisatsioon. Praegu on Narva noored väga isoleerunud hoolimata sellest, et see on suur linn - Narvas on seitse gümnaasiumi.
Millisena narvakad oma identiteeti tajuvad?
Kindlasti tunnevad nad end venelastena - kui nad on venelased - ja kindlasti narvakatena. Eestimaalase tunnetus on üsna tagaplaanil.
Kui korraldasime lõimumisarutelu, siis üks vanem proua ütles välja lause, et kui noored kooli lõpetavad ja lähevad Eestisse tööd otsima... Ehk et on olemas Narva ja siis on Eesti. Sealt tuleb välja see eraldatuse tajumine - Narva on midagi väga erilist, aga mitte päris Eesti. Seda korratakse ka meedias tihti, näiteks käsitleb üleriigiline meedia Narvat probleemina, seevastu kohalik meedia peab Narvat eriliseks mitte seetõttu, et see oleks probleemne linn, vaid seetõttu, et ta on teistmoodi.
Mis määrab identiteedi?
Identiteedi määrab kogukond. Aga sealses kogukonnas on Eestit ja eestlasi vähe ning ka suhtlusringkonnas räägitakse Eestist vähe. Selle põhjus on Vene meedia jälgimine ning seetõttu arutavad nad pigem teemasid, mis on jutuks Vene avalikkus ruumis.
Kas Vene meedia jälgimine võib kaasa tuua ka selle, et Eestis juurdub Vene riigi arusaamine „juhitavast" demokraatiast, „vabast" ajakirjandusest ja „õiglasest" kohtupidamisest?
Jah. Aga kontaktid Venemaaga ei piirdu vaid meediaga. Oleks huvitav joonistada ВКонтакте sotsiaalvõrgustikus narvakate sõbrad või kontaktid maailmakaardile. Ilmselt selguks, et nende kontaktid on pigem ida kui lääne suunas. Arvatavasti oleks mõned kontaktid ka Iirimaal või Suurbritannias, kuhu noored narvakad on tööle läinud, aga me ei tea, kui palju neid kontakte ülejäänud Eestis oleks.
Te olete varasemalt öelnud, et rahvusvaheline kogemus integratsiooniga on pigem kehvemapoolne. Kas sellisel juhul on üldse mõtet integratsiooniga vaeva näha?
Kindlasti peab integratsiooniga tegelema - integratsioonipoliitika eesmärk on konflikti ära hoidmine. Samas ei saa rahvusriigi idees peituvaid konflikti juuri integratsiooni abil välja juurida. Rahvusriik kui kontseptsioon, kus on üks riik, üks rahvas, üks keel ja üks religioon, on täna igal pool maailmas löögi all.
Kuni eestlased hoiavad kinni rahvusriigi ideest, jääb venelane võõraks. Siiski on Eesti olnud üsna edukas konfliktide ärahoidmises. Näiteks Stockholmis lahvatanud märatsemised on näide sellest, et midagi on integratsioonis valesti läinud ja konflikti ei suudetud ära hoida.
Kas Stockholmis toimunu võiks Narvas korduda?
Kriiside vallandumiseks on vajalik mingi tõuge, näiteks teeb politsei haarangu ja keegi noortest hukkub. Aga piisab ka mõne monumendi kallale minemisest ja asi läheb lahti. Kuna Eesti riiki Narva oma nina ülearu ei topi, pole ka pauku käinud. Kui mõni kirjeldatud vahejuhtum peaks aset leidma, võivad ka rahutused tekkida.
Aga siin tulebki mängu integratsioonipoliitika, mida tehaksegi selleks, et mässu ei tekiks. Muide, ka mujal maailmas koolitatakse politseinikke poliitkorrektsuse osas osaliselt selleks, et vähegi rassistlikum käitumine või väljaütlemine tekitaks avalikkuses kohe väga jõulise reaktsiooni. Eesmärgiks on ikka konflikti maandamine.
Seda, mis juhtub, kui võim tundub avalikkuse jaoks rassistlikuna, näeme praegu USAs toimuvatest meeleavaldustest. Aga kui pilk pöörata Saksamaale, kus on rohkearvuline getodes elav türgi vähemus, siis kas me võime tõmmata sellelt pinnalt paralleele Narvaga?
Narvasse tekkis geto tänu Stalinile 1950ndatel aastatel. Praegu on suund geto avanemisele, aga mitte Eesti, vaid maailma suunas. Selle põhjus on piiride avanemine pärast ELiga liitumist ja nii kolivadki noored narvakad näiteks Iirimaale.
Pärast taasiseseisvumist on Eesti riik üritanud jõudumööda seda probleemi lahendada, aga suur osa energiast on läinud mujale. On õnn, et sellises olukorras on ka Venemaa olnud Narva üles kütmise asemel muude probleemidega hõivatud. Kui Venemaal oleks huvi, ei kuluks Narva üles kütmiseks väga palju aega ja vaeva, sest kõik narvakad on Vene meedia mõjuvallas ning pettumus Eesti riigi suhtes on ilmne. Gruusia-sarnase konflikti tekkimisel on Narva potentsiaalne viitsütikuga pomm.
