Kristiina Ojuland: Kaitseväe asemel tuleb investeerida inimestesse
Vabariigi Presidendi 24. veebruaril peetud kõnes oli kolmest peateemast üks Eesti julgeoleku tagamine ning Eesti valitsuse otsus täita NATO poolt soovituslik riigikaitse eelarve määr täies ulatuses. Paipoisilikult korrektne, kuid kas antud hetkel Eesti julgeoleku jaoks kõige õigem otsus? Kas 2% Eesti SKT-st ehk ligikaudu 360 miljonit eurot sel aastal aitab Eesti riigi ja inimese turvatunnet parandada?
Loomulikult peab riik panustama oma kaitsevõimesse ning kaitseväe olulisuses ei kahtle ilmselt keegi, kuid küsimus on riigi eesmärkide kõige edukamas täitmises ning riigi tulude läbimõeldud jaotamises. Seetõttu jäi mulle arusaamatuks presidendi üleskutse toetada kinnisilmi 2 protsendi nõuet, arvestamata mitmete teiste valdkondade alarahastatust.
Kui 2014. aasta eelarves on Haridus- ja teadusministeeriumi kulud kokku 546 miljonit eurot, siis minul tekib küll küsimus, et kas Eesti riigi jaoks on kõigi tema inimeste haridus vaid poolteist korda tähtsam uutest relvadest ja sõjalisest missioonist Kesk-Aafrika Vabariigis.
Riigi julgeolekut loovad ennekõike inimesed, kes elavad praegu ja siin. Tühjaks jäävad piirkonnad vähendavad meie julgeolekut, isegi kui panustame aasta-aastalt sihikindlalt kaitsekulutustesse selle maagilise 2 protsenti SKT-st. Inimestesse tuleb investeerida!
Presidendi kõnes kõlasid väga vajalikud märksõnad rahvuse edasikestmiseks - tervis ja haridus. Samas ei selgunud kõnest, miks ei panusta Eesti inimesed oma tervisesse ja loodavad vaid haigekassa vähestele ravirahadele. Usun, et nad pole saanud oma riigilt tuge teadmises, et nemad - koos oma perega - on sellele riigile olulised. Kui inimene tunneb, et tema asemel on oluline vaid maksutulu teeniva töötaja tervis, siis kas ikka on riigi prioriteedid paigas?
Ennast väärtuslikuna tundev inimene hoiab end ja oma tervist ega looda vaid haigekassale. Inimene, kes tunneb, et riik teda ei väärtusta, ei tõtta seda riiki kaitsma ka kõige kallimate relvadega, mida oleme suutnud nendesamade inimeste tegelikest vajadustest mööda vaadates osta.
Jah, haridus on prioriteetide prioriteet, aga kus on meie pikaajaline hariduspoliitika arengukava? Ning miks ei ole riigikogu suutnud võtta vastu maaelu arengukava? Endiselt olen ma seda meelt, et näiteks maapiirkondades vajaminevaid investeeringuid tuleks käsitleda osana meie julgeolekupoliitikast. Me peame hakkama nägema julgeoleku aspekti ka regionaalpoliitikas.
Meie eesmärgiks peab olema inimestele kaasaegsete tingimuste loomine maal elamiseks. Kui inimestel pole maal töökohti, siis peame endilt küsima, et kas meil ongi enam kümne aasta pärast siin kedagi, keda kaitsta. Inimene peaks tegelikult olema riigi prioriteet. Inimene, kelle tervis on tema riigile oluline, väärtustab ennast ja hoiab oma tervist - mitte ainult käsu korras või hirmust pensionieas mitte töövõimeline olla. Inimene, kes on haritud ja seega suuteline endale väärika elatustaseme välja teenima, on riigi eduka majanduse alustala.
Seega - äkki peaks küsimuse ümber sõnastama? Mitte, mis on kolm asja, mida on riigile vaja, vaid kellele on riiki vaja. Siis äkki selgub ka, millist riiki me tegelikult vajame. Mina jään enda juurde - riiki on vaja inimesele, seega peavad kõik riigi otsused lähtuma inimesest, mitte vastupidi.
