Kriminaapolitseinik Rauno Klaos: Reaalne politseitöö ei ole CSI-seriaal
Lisaks soovitab tegevtoimetaja mitte „teha nägu, et asjadega tegeletakse, sest politseitöö imiteerimine nõuab ka ressurssi“.
Järgneva arvamuse eesmärk ei ole keskenduda üksikjuhtumitele, vaid rääkida antud temaatikast natuke laiemalt.
Massimeedia mõju inimeste arvamusele politseitööst on raske alahinnata, sest meedia on loonud oma arusaama nii kuritegevusest kui ka sellega võitlemisest. Seda eelkõige erinevate seriaalide ja filmide näol, mida telekanalitest igal õhtul näha võib.
Televiisori ees istuvale inimesele pakutakse vaatemängu, kus 45 minuti jooksul rulluvad lahti hoogsad tegevused alates kuriteost teatamisest kuni juhtumi lahendamiseni ja kurjategijale käeraudade asetamiseni. Kogu seda kuriteo „avastamist“ ilmestavad erinevad põnevad süžeed, kriminalistikatehnika viimane sõna, lipsustatud ja rätsepaülikonnas kangelane (loe: politseinik), kes mängleva kergusega avastab ühe kuriteo teise järel.
Eelneva tulemusel luuakse avalikkusele politseitööst ilustatud pilt, jättes samas aga näitamata reaalse politseitöö kuriteo avastamisel, milleks on nii vaevarikas tõenditekogumine, suhtlemine inimestega, ekspertiiside teostamine, seadusandlusest tulenevad võimalused või nende puudumine jne.
Meedia loodud „müüdiga“ puutuvad aga kokku paljud politseinikud, sest ka kõige hullemas kolkas leidub ikka mõni kannatanu, kes on vaadanud CSI-seriaali ning hindab meie ametnike tegutsemist sündmuskohal juba kujunenud „teadmiste“ pinnalt. Seega tuleb politseil igapäevaselt, lisaks kõigele muule, olla valmis ka võrdluseks meedia loodud müütidega.
Kriminaalpolitsei põhiülesandeks on kuritegevuse ennetamine ja toimepandud kuritegude kohtueelne menetlemine, seejuures on politsei tegevusväli ääretult lai: moosivargustest organiseeritud kuritegevuseni. Lisaks sellele, tuleb igapäevaselt tegeleda erinevate avalduste lahendamisega ning informatsiooni kontrollimisega. Meie tegevuse eesmärk on isikute ja vara suurem julgeolek, kuritegevuse ärahoidmine ja kurjategijate tabamine.
Laiemas mõistes tagame sisejulgeolekut ja turvalisust. Kuid seda kõike ei saa teha meie üksi, sest turvalisus tekib ainult koostöös partnerasutustega ning elanikkonnaga.
Politseitöös tuleb paratamatult teha valikuid ja seada prioriteete, sest riigi võimalused on piiratud. Eelnev aga ei tähenda seda, et mõne kuriteoliigiga me ei tegele ja keskendume ainult raskete kuritegude menetlemisele. Pigem tähendab see seda, et olemasolevat ressurssi tuleb kasutada otstarbekalt ja seada õiged sihid. Selle üheks näiteks on ametnike spetsialiseerumine konkreetsete kuriteoliikide osas ja seda mitte ainult raskete peitkuritegude üksuste näol vaid ka vara- ja isikuvastastekuritegude gruppide tegevusega.
„Ärge mõelge seda, kuidas politsei saaks tagasi teilt varastatud asjad, vaid pigem mõelge eelnevalt sellele, kuidas teha kõik endast olenev, et teie asjad ei satuks kergeks saagiks võimalikele varastele.“
Politseile heidetakse ette, et me ei jõua kõiki vargusjuhtumeid ära menetleda, samas aga unustatakse ära see, et politsei poole pöördutakse alles siis, kui vargus on juba toimunud ja tihti on selle põhjuseks ka see, et omanik ei ole oma vara piisavalt hästi hoidnud.
Selleks, et vähendada inimeste võimalust langeda varguste ohvriks, tuletab politsei pidevalt meedia vahendusel meelde juba pähekulunud tõdesid, mis kuumade suveilmadega aga kahjuks tihti ununema kipuvad ja tulemuseks ongi see, et teie suure vaevaga teenitud raha eest soetatud vara satub varaste huviorbiiti.
Mõistlik oleks, kui esemete soetamisel hoitakse alles ostu- ja garantiidokumendid, millega saab vajadusel tõendada esemete kuuluvust ja annavad politseil võimaluse otsida just konkreetset varastatud mobiiltelefoni, GPS-seadet vms. Lisaks tasub meelde jätta ka esemete eritunnused, detailne kirjeldus ja võimalusel teha neist ka pilte, mida saaks vajadusel hiljem kasutada eseme otsimiseks või selle identifitseerimiseks.
Väga levinud ja kindlasti ka väga efektiivne on esemete märgistamine ainult omanikule teadaoleva või siis nähtava tunnusega. Eelnev on vajalik selleks, et ei tekiks olukorda, kus leitakse hiljem ese üles, kuid puuduvad võimalused siduda seda eset konkreetse kannatanuga. Juhul, kui oled oma jalgratta, rahakoti vms kaotanud või on see varastatud, on mõistlik aeg-ajalt kontrollida politsei leitud esemete avalikku andmebaasi.
Ära toeta kuritegevust!
Üheks oluliseks mõjutajaks varguste toimepanemisel on see, et varastatud esemetel on olemas sihtgrupp, kellele neid realiseeritakse. Kui keegi neid ei ostaks, siis puuduks vajadus neid ka sellistes kogustes varastada. Täna tahakski panna inimeste südamele seda, et nad ei toetaks kuritegevust ja kurjategijaid, ostes neilt odava hinnaga varastatud esemeid. Varastatud eseme teadlik omandamine, hoidmine ja turustamine on kriminaalkuritegu, mis võib kaasa tuua rahatrahvi või vabadusekaotuse, lisaks sellele, et jäädakse ilma ka omandatud esemest.
Selleks, et mitte sattuda heauskselt ebameeldivustesse, tuleks vältida kahtlase kauba ostmist, eriti kui see on turuhinnast oluliselt odavam, puuduvad vajalikud dokumendid ja müüja ei jäta usaldusväärset muljet. Mõistlik oleks oma kahtlustustest teavitada koheselt ka politseid, eriti juhtudel, kui teile pakutakse tänaval müügiks asju, mis ilmselgelt on kuskilt varastatud.
Mida teha, kui oled sattunud varguse ohvriks?
Kindlasti esmatähtis on see, et sellest teavitada koheselt politseid, tagades võimalusel sündmuskoha puutumatuse. Teavitamiseks on võimalusi mitmeid: helistada tasuta lühinumbril 110, pöörduda lähimasse politseiasutusse või politseipatrulli poole või siis edastada kirjalik avaldus kas lähimasse politseiasutusse või siis e-posti teel.
Analoogsete kuritegude avastamisel on kodanikel oluline roll, seda eelkõige selle kaudu, et kõigist juhtumitest meile viivitamatult teatatakse, sest kui politseil on võimalik tegutseda n-ö „kuumadel jälgedel“, on ka kurjategijate tabamise ja tõendite kogumise võimalus tunduvalt suurem. Vastasel juhul saab kurjategija juba arvestatava edumaa.
Kõikidest juhtunud vargustest politseile teavitamise mõttekus on ka selles, et juhul, kui politsei koheselt vargaid ei taba, on meile siiski ülimalt tähtis informatsiooni kogumine ja talletamine, mis võib olla juba oluline järgmiste analoogsete kuritegude lahendamisel või vargagrupi tuvastamisel, sest üldjuhul ei piirdu vargad ühe episoodiga, vaid jätkavad sama käekirjaga varguste toimepanemist.
Oluline on ka see, et politseil oleks olemas ülevaade toimunud juhtumitest ja andmed varastatud esemetest, mis võimaldavad neid avastada ja tuvastada omanikku ka teiste menetluste või toimingute käigus.
Autor on Ida Prefektuuri kriminaalbüroo juht.
