Siin pole raske näha seost Õllesummeri peakorraldaja Marje Hansari poolt tänavuse laulupeo eel poetatud ülbe repliigiga laste õitsemise õiges kohas.

Kaitseministeeriumis alles tööd alustav „PR-doktor“ Lauri Vahtre pidas juba enne ametisse astumist vajalikuks ajakirjanikule nähvata: „Miks peab — kurat! — vinguma ja sügelema“. Pole raske ennustada, et Vahtrest saab minister Laari meediasuhtluses probleem.

Mitmed head aastad tagasi kommenteeris toonane sotsiaalminister Toomas Vilosus meil HIV levikut stiilis, et mõnedel meestel pole vaja toppida sinna kuhu pole vaja. See oli ränk viga. Enda kui outsideri empiirilistele vaatlustele tuginedes julgen väita, et meedias (nagu ka poliitikas) on homode kontsentratsioon keskmisest kõrgem. Seega olnuks ohutum ironiseerida neegrite või juutide üle.

„Kõva sõna“ on laialt levinud meediaformaat, kuhu koondatakse nopped avaliku elu tegelaste värvikamatest väljaütlemistest. Sellesse rubriiki mõnikord sattununa on mind enamasti tabanud kahetised tunded. Ühelt poolt justkui rahulolu, et näe, minu jutust on nopitud „rosin“ välja. Ent teisalt jääb kripeldama kahtlus, kas konkreetse lause kontekstist väljarebimisega mind ehk lolliks pole tehtud.

Suhtekorraldajana soovitan avalikkuses tugeva emotsionaalse värvinguga sõnu lõdvalt mitte loopida. Need ütlemised kui lendu lastud nooled mitte ainult pole tagasi võetavad, vaid võivad üpris auklikus teha ka ütleja enda maine. Näitelaused: „Ei kommentaari!“ , „Idioodid!“, „Võiksin füüri välja lasta!“ jne.

Eriti soovitan olla ettevaatlik avalikkusesse paistavate vägisõnadega. Kunagi ütles meie jallgpallifüürer Aivar Pohlak ajakirjanikule: „ Tähendab…noh…mine perse! Ole hea! Eks ole?“ Samas ei suutnud Pohlak ajakirjanikule mitte kuidagi motiveerida, miks ta SINNA minema peaks. 0:1 Pohlaku kahjuks!

Kõigile, kes armastavad meedias „kõvu sõnu“ loopida, olgu meelde tuletatud — vastukaja võib olla üllatavalt tugev ning ebameeldiv.

Autor on suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja.