Kord katkeb ka eestlase kannatus

Sellal kui Savisaar loob Tallinnas kahe aasta jooksul viis ja pool tuhat töökohta – mitte küll unistuste ametid, aga leiva toovad lauale – teatab valitsus meile, et pole põhjust tõmmelda: kriisikava järele puuduvat igasugune vajadus.

Küll aga lubab Ansip meile eurot hiljemalt 2011. aasta alguseks – selle hinnaks on mahtumine Maastrichti kriteeriumitesse, mis tähendab uusi eelarvekärpeid umbes kolme miljardi ulatuses. Eriti Laaril paistab esimesest kärpimisest kõvasti energiat üle jäänud olevat: veel üks uneta öö ja ongi jälle näksitud.

Valitsus paistab olevat täiesti unustanud, et kärped pole mitte eesmärk omaette, vaid vahend. Praegusel juhul pühaks eesmärgiks seatud euro paistab pühitsevat mis tahes vahendid, mis selle tagavad. Seni on kärped valusalt löönud elanikkonna kindlustunnet ning kui löögi alla satuvad pensionisambad, ei jää usaldusest riigi vastu enam eriti midagi järele.

Täiesti puutumata on aga ikka veel püha 90 miljonit krooni – riigieelarves ette nähtud summa erakondadele. Selle summa kärpimist pole arutatud ja praeguse seisuga pole see plaanis. Teine tohutu kärpimisruum on riigipalgad – selleks ei pea tingimata olema erasektori tööandja, et siin absurdi märgata. Leidub neidki riigiametnikke, keda alles äsja tabas oluline palgatõus.

Riigi täielik hoolimatus peadpööritava kiirusega kasvava töötute armee suhtes on küüniline. Valitsus näib eeldatavat, et eestlane niikuinii tänavale õigust nõudma ei tule: võtame talt ära ükskõik mille, seadusega ette nähtud hüvitised või turvalise pensionipõlve. Kui aga töötute arv tõepoolest saja tuhandeni jõudma hakkab, võib ka maarjamaalase kannatus katkeda.