Kommentaariks Margo Põbo lugejakirjale

Delfi lugeja Margo Põbo kirjutas 11. detsembril Delfis, et Priit Kama on puhkuse ajal tööd tehes rikkunud üht vangistusseaduse ning kolme avaliku teenistuse seaduse paragrahvi. See ei vasta tõele.

Lugejakirja autor väidab, et vangla ei tohi lubada vangistusseaduse paragrahvi 13 tõttu siseneda vanglasse ühelgi inimesel, keda kohus või politsei sinna saatnud ei ole, ja juhul kui Kama on käskinud vanglal end sisse lasta, on ta rikkunud avaliku teenistuse seaduse paragrahvi 62, mis keelab anda ebaseaduslikku korraldust.

Ilmselt saab Põbo siiski isegi aru, et viidatud vangistusseaduse paragrahv käib inimeste kohta, keda vanglas jõuga kinni hoitakse. Tegelikult viibib vanglates peale sinna paigutatud vangide ka hulk inimesi, keda kohus sinna saatnud ei ole. Lisaks ametnikele on seal rida vabatahtlikke: näiteks sotsiaalprogrammide korraldajad, heatahtlikud muusikud, teadlased, kes uurivad vangide käitumist ja kuritegevuse põhjusi — neid inimesi ei ole vanglasse saatnud ei kohus ega politsei.

Vanglakomisjonide liikmed võivad saabuda vanglasse ette teatamata igal ajal, nii ööl kui ka päeval. Nii saab vangla tööle kaasa aidata iga korralik ja motiveeritud inimene sõltumata oma töökohast ja puhkuseajast.

Ühe rikkumisena näeb Põbo seda, et “Avaliku teenistuse seaduse § 118 lg 2 [siin on Põbo tahtnud ilmselt viidata § 108 lg 2, kuna § 118 teenistussuhte peatamist ega puhkust ei käsitle] kohaselt peatub teenistussuhe teenistuja puhkuse ajaks”. Avaliku teenistuse seadus näeb siiski ette vaid seda, et ametnikku ei tohi puhkuse ajal tööle sundida ning et tööandja ei ole kohustatud teda tööga kindlustama. Kindlasti ei ütle seadus, et ametnikul on keelatud tööd teha. Seetõttu on täiesti tavaline, et ametnikud teevad aeg-ajalt ka puhkuse ajal tööd — seisnegu see siis tööalases telefonikõnes või tööpaberite lugemises-kirjutamises. Selles pole midagi ebaseaduslikku ega ka eetiliselt küsitavat.

Lugejakirja kirjutaja teatab sedagi, et Priit Kama on eksinud avaliku teenistuse seaduse paragrahvi 59 esimese lõike vastu, mis nõuab ametnikult talle kehtivate eetikakoodeksite järgimist. Põhjendusena esitab Põbo hulga eetikakoodeksi tsitaate, mille juures ei ole küll selgitust, mida Kama tema arvates konkreetselt rikkunud on. Ilmselt peab ta rikkumisena silmas eelkirjeldatud seaduserikkumise süüdistust, mille kohta on vastus juba antud.