Koit Pikaro: Organiseeritud kuritegevus pole Eestist kuhugi kadunud
Eestis on kuritegelik enam-vähem organiseeritud allilm olemas üle paarikümne aasta, kuid klassikalise maffia mõõtmeid pole ta kunagi välja andnud.
Puuduvad sellised tunnused nagu sugulus- või hõimkonnasuhted ja nende suhete järjepidevus. Praeguseks on küll juba üksikuid juhtumeid, kus isade tegevust on jätkanud nende pojad, kuid seni on see nähtus õnneks juhuslikku laadi. Samuti ei saa rääkida väga püsivatest rühmitustest, sest koosseisud muutuvad. Kui kaks aastakümmet tagasi olid kurjategijad koondunud oma päritolu linna või oblasti nime alla, siis viimase kümme aasta jooksul on nad sageli koondunud kuriteoliigi järgi. Erandid on vast aserid ja tšetšeenid, nende sisuline tuumik on esiteks põhiliselt kriminaalse taustaga ja teiseks tunnuseks on püsivus rahvusliku tunnuse järgi.
Eestis saame rääkida organiseeritud kuritegevusest. Tekkis see reaalselt 1980ndate aasta teisel poolel. Tekkimise all tuleb mõista grupeeringute moodustumist Venemaalt saabunud isiku või isikute ümber. Esialgselt olid nad küll erineva suurusega, kuid mõningad tunnused olid ühised: eestvedajad püüdsid rakendada Vene organiseeritud kuritegevuse „seadusi“, harilikult olid nende rühmituste juhid endised sportlased, aktiivsed treenijad, treenerid.
Selline sportlik tuumik ja tava on säilinud tänase päevani: endiselt käiakse iga nädal koos jalgpalli mängimas ja poksimas.
Ühiskassa
Ühes venekeelses kurjategijate laulus on nende seaduste kohta umbes sellised sõnad, või vähemalt selline mõte: keegi neid lugenud ei ole ja kes on lugenud, need sellest ei räägi. Analoogne põhimõte kehtib ka ühiskassa kohta. Sinna maksid oma osa nii tavakurjategijate grupid, aga ka kellegi alluvuses tegutsenud üksiktegijad. Muidugi on nimeliselt teada olnud selle kuritegeliku ametiühingu nn esimese ringi liikmed, kuid ükski neist pole nõus sellest palju rääkima. Ja kui keegi sellest räägib, veel hullem, kui väidab end laua ääres istunud olnud, siis on tegemist sügavate luulude all kannatava inimesega.
Mäletan seda jutupaunikut ka oma praktikast. Hiljemgi olen kuulnud, et tal oli küsitlemisele või ülekuulamisele sattudes üks taktika — mina olen hull, mina ei vastutata millegi eest. Joomine ja uimastid ei ole samuti kellelegi aru lisanud. Tema staatus allilmas oli vast selline, et kolmandal päeval pärast ühiskassa kogunemist oleks tal lubatud laualt leivapuru korjata.
Veel ühe laulu sõnadega: mäletan seda, mis pole minuga toimunud. Kõigi nende kohta saan soovitada ambulatoorset ravi rohelise plangu taga.
1990ndad aastad (esimene pool)
Selleaegse olukorra isegi pealiskaudne iseloomustus tuleks jagada kolmeks: grupeeringud ja laiemalt nendega seotud kuritegevus; nendega võitlev politsei ja kolmandaks grupeeringuid otseselt või kaudselt toetavad jõud.
Lühidalt nende kolme osapoole kohta. Toetavateks jõududeks peab pidama majanduslikku või poliitilist mõjujõudu omanud isikud. Ühelt poolt soovisid kurjategijad oma vahendeid legaliseerida, teiselt poolt said majanduses tegutsevad inimesed vahendeid. Probleemiks oli vaid kasumi jagamine. Toimus see kas tugevama jõuga või vastaspoole petmisega.
Organiseeritud kuritegevuse üheks tunnuseks tuleb pidada nende seotust võimuinimestega. Kõige tüüpilisemad näited olid spordiühenduste juhtimine poliitikute poolt. Aga ka lihtsamad näited. Kui meil oli ainulaadne siseminister Lagle Parek, siis loodi tema juurde nn metalligrupp. Selle koosseisus oli korralikke inimesi vähe. Eesmärk paistis aga läbi: saada kasu ja saada kontrolli alla see kurjategijate rahaauk. Selle metalligrupi koostööpartnerid ajasid samuti tagasi omakasu. Sisuliselt oli tegemist riikliku vormi kasutamisega ebaselgetel majanduslikel eesmärkidel. Just selle ministri ajal algas jällegi töötajate atesteerimine, ERSP esindajad kontrollisid aga isegi meie varasemaid ametinimetusi.
Politsei möödalaskmised
Keskkriminaalpolitseis organiseeritud kuritegevuse vastase osakonna loomine 1994. aastal oli jäänud hiljaks umbes kolm aastat. Ilmselt oleks 6. osakonna lõpetamisel pidanud jätkama analoogiline teenistus, kasutada oleks tulnud lojaalseid töötajaid ja olemasolevat infobaasi. Tegelikkuses anti Eesti Politsei loomisel enamus infost üle kaitsepolitseile. Nemad pididki olema organiseeritud kuritegevuse eksistentsi lõpetajad. Nüüd saab kindlalt väita, et see oli politsei loojate ja poliitikute valeotsus, võimalik et kõige suurem.
Organiseeritud kuritegevuse vastase võitlemise nõrgestamise otsused on esimesele möödalaskmisele pidevalt järgnenud. Kui uimastiäri muutus äärmiselt suureks, siis ühtse narkobüroo loomise asemel lõid prefektuurid, tolli- ja piirivalveamet ning teised üksused oma narkogrupid. Muidugi olid sellised üksused ka Keskkriminaalpolitseis ja kaitsepolitseis. Tekkis mõttetu konkurents, info liikumise piiratus ja muidugi selle nn tilkumine kurjategijatele. Kapo tegevuse analoog oli olnud juba KGBs, seal tegeles samuti üks osakond paralleelselt miilitsa ja kuritegelike gruppide kontrollimisega.
Halenaljakas on praegunegi olukord. Organiseeritud kuritegevusega võitlemise talitused on neljas prefektuuris, endisest keskkriminaalpolitseist järgi jäänud varemeis, ilmselt ka kaitsepolitseis. Ma ei saa varjata oma irooniat, sellise struktuuri järgi võib arvata, et meie väikeses riigis on vähemalt neli omavahel mitteseotud organiseeritud kuritegevust.
Mitte elu- vaid võitluskooliks oli see aeg kõigile meilegi. Võitluses pidime jääma iseendaks, saama hakkama tööga, isikliku eluga. Kõige tähtsamad olid aga õppetunnid oma kaaslaste tundmises. Mitmed ei pidanud vastu. Kes kiikas juba siis Kapo paadi poole, kes otsis kergemat tööd, kes reetis omasid või keda tuli saata tagasi nende koduprefektuuridesse.
Kuritegelikud rühmitused tegutsesid aktiivselt, oma tegevussuundi suutsid need vägagi kiiresti ümber korraldada. Kõik püüdsid tegeleda metalliga, alguses musta metalliga, siis värviliste, hiljem juba nn kohvermetalliga. Kui suuremat kasu sai narkoärist, siis lülituti sellele, kui suur turg naaberriikides nõudis autosid, algasid nende vargused ja organiseeritud viisil Eestist väljatoimetamine. Kiired lülitused toimusid samuti relvakaubandusse ja prostitutsiooniärisse.
Politsei ei olnud kahjuks nii paindlik. Mina ei kurdaks seadusandluse puudulikkuse üle, kuigi aastate jooksul on seadused muutunud palju just põhjalikkuse poole. Põhilisteks takistusteks said hoopis juhid ja nagu praegu öeldakse — personalipoliitika. Põhilise omadusena tõusis hinda lojaalsus vahetule ülemusele, selle lojaalsus järgmistele ja nii edasi. Jälitustöötaja omadused muutusid enam mitte nii vajalikeks. Eesti siseministrite ja politseipeadirektorite vaheldus oli muidugi enam kui anekdootlik.
Lugesin kellelegi jälitatu raamatust, et nemad olid mingis paigas väljapressimised juba enne 1990. aastat likvideerinud. See jutt sarnaneb„ühiskassasse“ kuulunud hullukese omaga. Samuti need hüperasjatundjad, kes nüüd räägivad meie osakonna meetoditest kui ebaseaduslikest. Meie töövõtted vastasid täielikult aja nõuetele, olid seaduse raamides ning ainuõiged ja vajalikud. Nii mina kui meie osakonna töötajad oleme palju kordi rääkinud tõsiste kurjategijatega ning need alati kinnitanud, et peavad vaatamata kõigele meist lugu. Nad said siis meie tegevusest aru ja peavad seda praegugi õigeks.
Hinges on valusalt meeles juhus, kus politseipeadirektor (võimalik, et tollal veel sellest ametikohast unistav) tutvustas mulle vanalinna tänaval ühte noormeest ja ütles, et see on Hansapanga tegelane. Vaatan mehele otsa ja kuidagi tuttav tuli. Aastat viis tagasi oli sama mees olnud kohtu all väljapressimise eest.
Proovime selle näite puhul üldistada. Tavalisest kurjategijast võis saada pangahärra. Kontakt, vaatamata tema minevikule ja arenemistasemele, oli juhtivale politseiametnikule vajalik. Iseloomulik on olnud hilisem saatus. Tõsised ärimehed on kooslusest temaga loobunud, kontakte tuleb otsida mujalt. Sõnapidamist on vaja kõikjal, minevik aga jällegi ei sunni olema korralik. Nüüd saab meest näha küll klantslehekülgedel, kuigi äri ja kohtuasjad eriti hästi ei näi minevat.
Ekslik on arvamus, et see on ainult möödanik
Omades infot nagu iga teinegi lugeja, tahan rõhutada kahte eelmise nädala uudist.
Venemaal püüti kinni Eestist saabunud salametalli koorem. Selle kauba juures olid valed dokumendid ja tegelik koorma väärtus oli vähemalt 80 miljonit krooni. Kohe saab rõhutada mitut momenti. Ükski selline koorem ei liigu üle piiri ametiisikute kaasabita. Sellise koorma liikumine saab olla ainult grupeeringute kontrolli all. Kohe meenuvad 18 aasta tagused ajad. Veidi üllatav on vaid liikumise suund, siis liikus metall Venemaalt läbi Eesti Euroopasse. Nüüd saab järeldada vaid seda, et grupeeringute logistika on igati paigas: salakaubana on selliseid metalle Eestisse lihtsam ja odavam sisse tuua ja siis siit juba edasi toimetada.
Teine uudis puudutas Robert Pohlakut. 1993. aastal oli ta aktiivne „sõdalane“: kaasates Kaitseliidu automaadid, pidas ta venelastega sõda. Eeluurimisel antud seletuste ja kohtuotsuse järgi teostanud ta ka pommiplahvatuse Vabaduse platsil. Uudise kohaselt läheb ta nüüd uute kuritegude eest kohtu alla. Tema puhul oli aeg seisma jäänud. Pidas ennast endiselt edasi võitlejaks, hoides kontakte üle Eesti, ka naaberriikides. Kahjuks polnud möödunud nädala uudises märgitud, et Pohlakuga oli seotud Tartu uurija, kes talle enam kui kümme aastat infot jagas. See on aga organiseeritud kuritegevuse üks tunnustest. Igal vähegi endast lugupidaval rühmitusel on alati olnud oma „kodustatud“ ametnik jälitusorganites, kas töötav või hiljuti veel töötanud uurija ning jälitaja.
Samal ajal saab olla kindel, et kõik see mida me räägime organiseeritud kuritegevusest, on võrreldav vaid jäämäe nähtava või tajutava osaga. Tegelikult on selle alustalad ja toitvaid kanalid palju sügavamal ning pikemad. Selle nähtusega seotud paljud inimesed pole ennast maskeerinud ja neid ei kahtlustagi keegi. Teised on enda arvates saavutanud sellise taseme ühiskonnas või rahamaailmas, et ei kardagi enda paljastamist.
Väga lihtne näide. Kui mõni aeg sai aserite grupeeringule öeldud mõned „lahked sõnad“, siis vastusamme ei astunud mitte nemad ise. Hoopis ühe Tallinna lähedase valla juht leidis ettekäände ja kirjutas politseile avalduse. Kohe helistas ka endine riigikogu liige ja soovis kohtuda. Minu küsimuse peale, et kas ta soovib rääkida ühest grupeeringust, tuli kohe jaatav vastus. Kohtumine jäi muidugi ära.
Jäämägede tegelikku suurust on võimalik tunnetada vast nende sulades või siis pinnaaluste uurimistega.
Vabandan nende ees, kelle nimedeni täna ei jõudnud.
