Koduga ja koduta eestlased
Rahvuse aluste üle on palju arutletud, on erinevaid teooriaid selle kohta, mis siis ikkagi määrab teatud inimgrupi kuuluvuse rahvusesse. Pakuksin omaltpoolt ühe variandi, mis minule tundub kõige õigem ning ehk suudan ka teisi ärgitada omi mõtteid sellel rajal liikuma panna.
Enne maailmareligioonide tekkimist eksisteerisid piirkondlikud usundid, paganlikud usud ja riitused, mis iseloomustasid antud piirkonna elanikke. Ühes piirkonnas elavad inimesed moodustasid ühisvälja, oma mõtete ja eluviisi tulemuse ning see ühisväli määraski kindlaks tolle inimgrupi kokkukuuluvuse. Just seda kokkukuuluvust saabki kutsuda rahvuseks, rahvuslikuks omapäraks.
Rahvuslus on seotud maaga, kus rahvuse esindajad elavad, mida nad hoiavad ja arendavad, harivad ja kasutavad. Maa on kui üks osa nende eksistentsi olemusest. Ega ilmaasjata meie maausk pidanud loodust, loonat, elusaks ja inimesega samaväärseks osaks eksistentsis. Loodus oli miski, millesse suhtuti austusega kuna see loodus meie ümber oli meie kodu. Kodu ju ometigi austatakse?
Seda kurvem on mul vaadata tänavaid linnades, mis on täis lagastatud, pidevalt kõikjal lõhutakse ja laamendatakse, suitsukonid lendavad kuhu juhtuvad ning terve loodus on täis prahti, mis loomulikul teel ei lagune. Miks inimesed lagastavad keskkonda, kus nad elavad? Oma kodus ju ometigi nii ei tehta!?
Üks vastus sellele võib olla, et seoses rahvustunde vähenemisega hakkab vähenema ka meie ühtekuuluvustunne - meie ühisväli, mis teeb meist eesti rahvuse, lihtsalt kaob. Ja seoses sellega kaob ka austus kodu vastu.
Meil ei olegi ju enam kodusid! Pappkarbid põldudel ei ole ju ometigi kodud, mis sajandeid suguvõsale peavarju andnud, mille vaarisad oma kätega üles ehitanud! Paneelkarbid, kus inimesed elavad üksteise kukil ja puudub igasugune kokkupuude maaga ei ole ju ometi kodud! Ja koduta inimestelt ei saagi nõuda, et nad oma kodu austaks. Ei saa austada midagi, mida ei ole. Kuhu kadus eestlaste kodutunnetus? Kuhu kadusid meie rahvuslikud juured?
Meie ühisväli saab olla tugev vaid siis, kui me sellesse usume. Kui me usume iseendasse, siis usume kodusse ja teame, et suudame kodu hoida. On lausa imestamisväärt, et oleme suutnud kõige kiuste oma rahvust hoida ning endiselt kodu kaitsta. Ent rahvus pole igavene, kui see pidevalt nõrgeneb ja seda teeb ta tänasel päeval jõudsalt. Ida on juba sajandeid meie esivanemate jõudu ja väge tahtnud allutada, nüüd on neile lisandunud ka lääs.
Ühel pool toores jõud, teisel pool osav valedemeri - vahet pole, sest ühtemoodi ohuks on meie rahvusele mõlemad. Mida nõrgemaks muutub meie rahvuse aluseks olev ühisväli, mida rohkem müüakse maha meie kodu, meie maad ning mida enam me laseme ennast killustada, seda nõrgemaks jääb meie jõud ja see vägi, mis meid koos hoiab.
Need mõtted viivad meid tagasi minu mõttearenduse esimese osa juurde - laulupidu. Laulu- ja tantsupidu on osa meie olemusest, mis tutvustab meile Eesti kodu. Seda kodutunnetust, armastust ja rõõmu, mis ühes õiges kodus olema peab. Ühest korrast viie aasta jooksul on ilmselgelt liiga vähe, et tuletada inimestele meelde nende juuri. Me oleme üks vähestest siinse regiooni rahvastest, kellel on olemas kodu mõiste. Me ei ela majas, nagu seda teevad venelased - me elame kodus!
Ja inimesed, kel on kodu jaoks olemas omaette mõiste, ei saa lubada, et nad kaotavad kodu. Eesti on meie kõigi kodu ning võibolla me järgmine kord mõtleme, enne kui prahti maha loobime... võibolla me enne mõtleme, kui rohelise mõtteviisiga inimesi veidrikeks peame. Ja mis kõige olulisem - ehk me suudame seda sammu astudes uuesti üles leida oma pärandi, mis on osa meie olemusest, meie rahvusest, meie ühisväljast.
