Kirjutaja seisukohad ja argumendid olid nii väljapeetult klišeelikud, tänitamine ja sarjamine nii stiilipuhtalt provintslik, et tegu tundus olevat paroodiaga. Järjega mõnele Ilfi ja Petrovi humoreskile.

Kuluaarides hakati kohe rääkima, et kirja taga on mõni pihkuitsitav kunstnik või on tegu Toomiku enda õpilaste loovkirjutamise kursuse tööga. On ju ette tulnud juhuseid, kus mõne kunstniku teost materdav artikkel osutub hiljem tema enda kirjutatuks, näiteks kultusfilosoof Slavoj Žižeki puhul. Ealeski ei lähe mul meelest kunagised Priidu Beieri sõnad Matti Moguči esimese ametliku raamatu „Õrn ja rõve” vinguv-sapisele kriitikale ajalehes Edasi: „Nädal aega kiljusin vaimustusest ja mõtlesin, et peaks kirjutajale kasti veini välja tegema.”

Lugejakirja kommentaarid aina kinnitasid pamfleti kordaminekut – konks sobis kaladele. Aga ühe konksuga: oli siis „lugejakirja” puhul tegu topeltmänguga või mitte, kommentaarid olid äratuntavalt ehedad. Järelikult probleem eksisteerib. Mängime siis kaasa.

Fuih, skunks!  

Esiteks tutvustab autor vaenlasekuju, et kõik teaks, kuidas teda ära tunda. See olevat koolitatud või tunnustatud kunstnik, kes oma andega läbi ei löö ja pidavat tuntuks saamiseks tegema midagi skandaalset ja ühiskonda šokeerivat, kuna selline primitiivne ja lollikindel lähenemine mõjuvat.

Mul on pigem mulje, et selline definitsioon käib pigem meelelahutustööstuse kohta ja et kunst on just eraldi väike saar, mis moodustub mitteprimitiivsest ja kus lähenemine on vastupidi eksperimentaalne, mitte lollikindel. Ka võin pea pandiks panna, et lugejakirja autor suudab üles lugeda rohkem eetika- ja moraalinormide vastu eksinuid pigem meediastaaride, popmuusikute, filminäitlejate või oma tuttavate hulgast, kui nimetada üleüldse mõnda kunstnikku.

Igatahes järeldab ta, et kunstile tuleb piirid seada, muidu varsti enam ei olegi kunsti. Piiride määratlemiseks pöördub ta kunsti ajalooliste ülesannete poole, kasutades Kanti „ülevuse” mõistet (Kanti ennast mainimata). Kunsti piiramisega alustab autor oma positiivse programmi, Harmoonia tutvustamist. Harmoonia seisneb „ülevas meeleolus”, see algas „savipottidele mustrite peale joonistamisega” ja lõppes „harmooniliselt arenenud inimese aktiskulptuuri majja panemisega”. (Minu kunagised kunstiajaloo loengud algasid küll Willendorfi Veenusega, hiiglama jumitu ja ülepaisutatud sootunnustega kivist naiseskulptuuriga. Kusjuures kõik alaaelised nägid seda ja ülev meeleolu oli valdav.)

Lugejakirja anonüümne autor peaks olema õnnelik. Vaimset keskkonda vägivalla ja reklaamiga reostava meedia, looduslikku keskkonda reostavate autode ja tööstuse, meelelahutuse, interneti, müra ja kõige muu vahelt teab ta teed looduse ja loomuliku harmoonia saarekesele. Kuid oh häda, enne sinna jõudmist takistab teda destruktiivne, disharmooniline, ebaesteetiline ja lisaks veel erekteerunud peenis sildiga „kunst”! See on harmooniat hävitav evolutsiooniline taandareng!! See on eksperiment, mis ei paranda inimkonna positsiooni evolutsiooniredelil!!!

Ma pean samuti harmooniat oluliseks, aga kahtlen, kas „ülev meeleolu” on selle garantii. Salongilik, eneseimetlusel põhinev bling-bling-harmoonia on pigem mugav enesepetmine, maailmast põgenemine ja selle eitamine.

Üleva või õilistava idee on seotud kõigi inimkultuuride vertikaalse universaaliaga, nüüdisaegse situatsiooni taustal on see aga lootusetult romantiline ja uuem kriitiline või informatiivne kunst pakub liikumist pigem horisontaalses sfääris – võimalust kunsti abil oma latrist välja astuda ja ringi vaadata, maailma kohta midagi teada saada.

Ja veel - „ebakõla” ei ole „anarhia” sünonüüm ja „taandareng” ei ole „kaose” sünonüüm. Need ebatäpsused on iseloomulikud sellele osale, kus autor esitab (tema enda väljendit kasutades) „laias laastus” oma maailmamudeli sellest, kuidas asjad tegelikult on. Selleks topib ta sama lõdva üldistusega paari kõhna lõiku kokku inimkeha, ühiskonna, geneetika, looduse, evolutsiooni ja jumala.

Kunst või porno – kolmandat teed ei ole

Nende argumentide taustal loodab ta deemoniks muuta digikogust leitud detailid kahest teosest, Ly Lestbergi fotosarjast „Altar” ja Jaan Toomiku nimetust videost.

Aga need pole eriti head näited. Kumbki teos ei klassifitseeru ei šokikunsti, skandalismi ega porno alla. Lestbergi foto on käsitletav ainult ülejäänud sarja kontekstis, mis tegeleb just nimelt esteetika ja harmoonia teemaga. Formaalselt võib tõesti küsimus tekkida, kas taotlus on sündsusetult ärritav või sündsalt kunstiline. Viimast garanteerib kuulumine kunstimuuseumi kogusse ja kunsti kontekstis esitamine.

Kompositsioon ei viita porno ühekülgsele ja lamedale stereotüübile. Sari, kuhu pilt kuulub, esitab kõike muud, kui labast, nilbet või tülgastavat. Kristlikku motiivi kasutades üritatakse pehmendada nii keha ja vaimu kui esteetika ja seksuaalsuse vahele löödud lõhet. Lõhe tekkimises on olnud oma osa kiriku intensiivsel mõjul kodanlikule kultuurile, mida iseloomustavad teatavasti topeltstandardid.

Toomiku video ainus viide seksuaalsusele on see, et inimkeha on just paljunemisega seotud organeid pidi aheldatud nõiaringi külge. See viitab aga pigem seksuaalsuse looduslikule ja algsele funktsioonile, replitseerumisele, paljunemisele. Vähimatki erootilist allteksti seal ei ole. Erutav pole see ilmselt ka paadunuimale sadomasohhistile. Just vastupidi – erutamise asemel esitleb ja tekitab see seksuaalset frustratsioon.

Peenistpidi sunnismaine, mudases nõiaringis – mida võiks see kujund tähendada? Kerge liialdusega julgen väita, et tegu on Tammsaare „Tõe ja Õiguse” (kui mitte terve eestluse) probleemi ühte minimaalsesse kujundisse kokku võtmine. Sunniring, tööring, aastaring, põlvnemisahel, väljapääsmatus - olukord, mida on raske, kui mitte võimatu armastada, sama raske, kui mitte võimatu end lahti tõmmata. Ja kes teab kaua ta seal - looduses ja harmoonilises ringis - tammuma peab, enne kui üleva armastuse seisundi saavutab.

Sitt lugu, viimane osa

Ja alles lõpulõigus tuleb ära - eks ikka „purki tehtud väljaheide”. (Kuigi võiks norida, et porno sujuv seostamine väljaheidetega viitab ainult koprofiili mõtteloogikale.)

Kümme aastat tagasi ilmus üheksakümnendaid aastaid käsitlevas raamatus "Ülbed üheksakümnendad" sädeleva sõnameistri Johannes Saare kirjatükk "Sitt lugu", mis vaatas tagasi sellele, kuidas ühe meie klassiku noorpõlveteosest sai üldrahvalik kujund nüüdiskunsti kohta. Olin tollal seda lugedes üsna kindel, et sellega on kunsti ja väljaheidete teemale joon alla tõmmatud. 90ndate jooksul leierdati see ikka tõsiselt ära. Igav. Headaega. Ent eksisin - viimase kümne aasta jooksul on seda veel rohkem kasutatud.

Ent väljaheite-juttude kasutajad eksivad paari asja suhtes. Esiteks ei ole nad ise seda algset teost näinud. See oli nimelt eksponeeritud üsna kõrvalisel näitusel. Nii et tegu on pigem kuulujutuga, mida, teadagi, iseloomustab pealiskaudsus, info moonutamine ja skandaalilembus. Okei, ka Mona-Lisa originaali pole paljud näinud, aga kuulsat naeratust teavad kõik.

Teiseks: teos ei olnud niivõrd provokatsioon, kui sissevaade allapoole toimetuleku piiri elava inimese ellu. Oli see ju tehtud eelmise majandussurutise ajal. Idee oli igatahes huvitavam ja intelligentsem, kui riigikogusse pääsenud pullimehe eksperiment tulla toime ühe kuu toimetulekutoetusega.

Kolmandaks: teos oli tegelikult tsitaat Itaalia kunstiklassiku Piero Manzoni 1961. aasta teosest "Artist's Shit", mis seisnes üheksakümnesse konservipurki kaanetatud ekskrementidest, kõik ilusti sildistatud ja signeeritud. Müüki läksid need sama kaaluhinnaga nagu kuld. Manzoni idee oli ilmselge iroonia kunsti hindade tõusu ja masstootmise suhtes. Aga mis oli hindade tõusu taga – nõue „kunstniku puudutuse”, unikaalsuse ja ehtsuse järele. Ja väljaheide osutus kõige ehtsamaks. Aga iroonia väljaheitekonservide kujul võeti vaimustusega vastu ja see leidis kulla hinna eest tee kunstiajalukku ja kollektsioonidesse.

Ja sellest peale on nende hinnad tõusnud. 2007. aastal osteti maailma mainekamail Sotheby's oksjonil üks neist purkidest 124 000 euro eest. Oma veebilehtedel eksponeerivad Manzoni purke uhkelt mitmed maailma olulisemad kunstimuuseumid, nende seas nii New Yorki MoMA kui Londoni Tate Britain.

Kuid anonüümse lugejakirja autor väidab: „Ükskõik kui tuntud nimi on kunstnikul, ükskõik kui kallilt ta töid müüakse, ikkagi on purki tehtud väljaheide üksnes purki tehtud väljaheide.” Keegi ei ole vastu vaielnudki, Manzoni purgietikettidele oli ausalt trükitud „Merda d'artista” (kunstniku sitt – itaalia k.). Jällegi küsimus kontekstis. Ükskord – glamuurse ja jõuka 60ndate kunstitarbimise kontekstis - oli see idee originaalne. Teist korda – kui viide minevikule ja 90ndate alguse kartulikoore ajastu kontekstis - oli see idee originaalne. Aga rohkem sellest välja ei pigista.

Järelikult kõik, kes üritavad loorbereid lõigata sitapurgi-naljaga, on ise lootusetult ebaoriginaalsed ja arenemisvõimetud.

Kes kardab suurt paha pornot?

Kokku kõlab terve anonüümne lugejakiri nagu tõestus, et võõrkeelne raamat (juhul kui ise seda keelt ei tunne) on eelkõige eluohtlik, kuna seda saab kasutada füüsilise vigastuse tekitamiseks, kui kellelegi vastu pead lüüa. Ja selletõttu on selle raamatu omadus eelkõige ohtlikkus, tema materiaalne ja esmane kohalolu. Kas saab aga raamatut taandada ainult viimasele?

On rusikareegel, et esimese kivi viskajal on endal luukere kapis peidus. Et homonaljade tegijad on ise anaalsed tüübid ja orgaaniliste gaaside konsumeerijad. Et tegelikud perverdid on varmad teisi pervertideks tembeldama varjamaks oma perverssust. Et ühe rassi ülimuslikkust rõhutavad tüübid üritavad oma primitiivsust projitseerida teistele. Et moraaliga vehkijad tahavad hajutada tähelepanu enda ebamoraalsuselt. Et enda suureks pumpamise taga on hirm.

Edasised järeldused, mida võiks järeldada hüsteerilisest pornohirmust, jätan siinkohal lahtiseks.