(:)Kivisildnik: Aga järsku kunst kuulubki rahvale?
Kusjuures vaimusõgedus, mille all kannatab rahvas — pean silmas eesti rahvast –, ja nõrgameelsus, mida põeb kunst, on täiesti erinevatest palatitest. Konstantin Päts ei täpsustanud, mida ta rahva haiguse all mõtles, ent teema tõstatamise eest tuleb vanameistrit tänada. Tänaseks on selge, et eesti rahvas kannatab dementsuse all.
Dementsus on sümptomite kompleks ehk sündroom, mida iseloomustab peamiselt intellektuaalsete võimete taandareng. Lisaks intellektihäiretele on iseloomulik ka mäluhäirete esinemine. Lisaks võivad esineda häired kõigis teistes psüühilistes funktsioonides — tundeelus, tahteelus, tajumises, mõtlemises, instinktides. Täpselt nii see on, me ei ole eesti rahvale teinud teste, aga eestlased käituvad nii, nagu oleks meie keskmine IQ alla 70.
Siiski on uuritud eesti üliõpilasi, maa soola, eliitgümnaasiumidest eliitülikoolidesse jõudnud superajusid, ja see pilt on masendav. Tartu ülikooli eesti keele didaktika ja rakenduslingvistika professor Martin Ehala avaldas 23. septembril 2011 Õpetajate Lehes artikli pealkirjaga “Keel ei saa selgeks”, mille mõte on selles, et 51% eesti ülikoolide esmakursuslastest on kirjaoskamatud. Meie tudengid ei oska ennast kirjalikult väljendada, ei saa aru kirjutatud teksti mõttest ega mõika midagi ka siis, kui nendega räägitakse.
Dementsus alamates klassides ja laiades massides on eeldatavasti mitu korda kangem. Üldrahvalik dementsus on viinud selleni, et ühiskond on korraldatud debiilselt, enesehävituslik poliitiline süsteem, mille meie regressiivsed valijad on kehtestanud, on toonud kaasa majandusliku, moraalse ja seksuaalse kollapsi. Väljasuremine, majanduspagulus ja vaesus on üldlevinud, sada tuhat töötut ja kuuskümmend viis tuhat nälgivat last on karmid faktid.
Rahvas on dementne ega saa hakkama kõige lihtsamate igapäevatoimingutega, rahvas ei majanda ära, ei sigi ega ole võimeline ise oma olukorda paremaks muutma. Temaga on kõik. Meid huvitab aga eelkõige, milline kunst kuulub dementsele rahvale. Kirjandusfestivalil HeadRead me laiu masse ei kohanud, kommunikatsioon jäi kirjaoskuse taha, kuid ometi on ka kirjaoskamatutele jõu- ja mõistusekohast loomingut.
Sport, pornograafia, alkohol, tuim tümakas ja muu sarnane massimeelelahutus on rahvale meele järgi. Võtmeküsimuseks on siin kehaline komponent — juhul kui kunst valmistatakse keha abil, nagu sport ja pornograafia, siis ei ole temas takistavat intellektuaalset pidurit, meil kõigil on keha, me kõik mõistame keha, dementsus keha otseselt ei kahjusta, kõik kehaline on selge ja arusaadav, sest aru saada pole midagi. Keha on kõigil, toimiv aju on ainult mõnel üksikul ning intellektuaalset ettevalmistust või pingutust nõudvad kunstialad jäävad meditsiinilistel põhjustel rahva vaateväljast kõrvale.
Alkohol ja muusika kuuluvad populaarsete kunstide hulka, sest neid on võimalik tarbida keha abil. Leidub muusikat, milles on intellektuaalne komponent, paraku puudub eesti dementsel rahval selle tajumiseks vajalik aparatuur.
Kuid mingem edasi kunsti enda haiguslooga. Erinevalt eesti rahvast, kes kängub ja kärbub, on kunstil täpselt vastupidine kalduvus — kunst on igal pool. Laialt on levinud vaateviis, et kõik kunstnikud on võrdsed ja võrdselt väärtuslikud, see väliselt demokraatlik ja sisemiselt mäda vaateviis on sama pädev kui väide, et iga mats on hambaarst, igamees on kirurg või et teie, lugupeetud lehelugeja, oskate joonistada hobust.
Kui rahvas on dementne, siis kunst on maniakaalne. Maania on meeleoluhäire, mida iseloomustab patsiendi haiguslik meeleolu kõrgenemine. Seletatult tähendab see seda, et vaimuhaige satub igast tühiasjast vaimustusse, ta võib sulle tulla vastu säravate silmadega, nagu oleks loto peavõit sülle kukkunud. Te ei ole kunagi näinud õnnelikumat inimest, aga kui talt küsida, mis juhtus, siis vastab ta õnnelaineid kiirates, et jõi tassi kohvi.
Koos kehadogmade kehtestamisega hakkas levima performantsitantstõbi, aga et ka ringikakerdamine on raske füüsiline töö, siis tänu odavatele kaameratele on kõigist soovijatest saanud udused videokunstnikud — 2/3 maailma kunstiüritustest on videokunstiüritused. Kusjuures videokunst peab olema udune, arutu, maotu ja sisutu, sest ta vastandab ennast kõigele tavalisele. On muidugi erandeid, ei vaidle vastu, ja kindlasti on nii, et ideaalses maailmas naudiksime me ideaalset videokunsti.
Maniakaalsus kunstitarbimises on saanud elunormiks, meedia võib haipida ükskõik millist piinlikku soperdist, alates kunstseemendajast pensionäri kohmakatest värsikatsetustest ja lõpetades öökimaajavate teletoodetega. Oksanen, kahe draakoni süldibänd, vabaõhuetendused ja suvetuurid ning uued telemängud — mida kõike head me nende kohta kuulda ei saa! Tänu meie kriitikutele saavad oma ülistuseannuse kätte kõikvõimalikud hädakägarad ning ei ole sellist läbikukkumist ja küündimatust, millele keegi head põhjendust ei leiaks. Kriitik on aga meedia solgitorus väike tegija: reklaam, uudised ja tarbelämin teevad ära põhitöö. Tõrvatünnist meetilga leidmise peale on maniakid meistrid.
Kui paneme kokku eesti rahva vaimse võimekuse ja globaalkunsti maniakaalsuse, saame õige kurva pildi. Haigele rahvale kuulub see kunst, mis on kehaliselt valmistatud ja kehaliselt tarbitav. Üldjuhul on selleks muidugi videokunst, ma pean silmas peavoolu videokunsti ehk televisiooni, kehalist televisiooni, punnita-perse-pringiks-tüüpi jõledusi, populaarsed on tõsielusarjad, sest fantaasia ei jõua kohale, ehkki fantaasiast toimivad hästi vampiirid, sest vereimemine on kehaline tegevus.
Dementne rahvas on omaks võtnud televisiooni, neli tundi iga päev manustab keskmine eesti degenerant telesolki. Kui palju kulub aastas kunstile, teatrile, kirjandusele või filosoofiale, ei oska me täpselt öelda, ehk ongi parem, kui me ei ütle. Jääb enesepettus, jääb lootus. Aga mida me räägime kunstist, kui inimesed ei suuda leida tööd ega toita ära oma lapsi ega suuda raske ühise pingutuse varal isegi tuletõrjet üleval pidada.
Samas on dementsel maniakil ükskõik, kõik on hea, kui on tuletõrje, naudib ta punast autot, kui ei ole tuletõrjet, tunneb ta ülimat rõõmu lagunevast depoost, kui maja ei põle, on ta vaimustuses külmast ja näljast, kui maja põleb, leiab ta kirgastumiseks ikkagi mingi võimaluse. Haige inimese õndsus on igal juhul täielik. Kunsti printsiip ei sobi ei maniakaalsele ega dementsele, kunst on maailmapilt, aga dementsel on ainult kehalised rõõmud. Kunst rõhutab väärtusi, aga maniakile on kõik püha, hea ja pakub ülimat rahuldust.
Mis väärtused? Mis maailm? Üks on keskendunud enda urruaugule, ei näe muud ega tahagi näha, teised aga on muutnud maailmakõiksuse urruauguks ning on tulemusest vasikavaimustuses. Mõlemad on ka ilma kunstita õnne tipul. Nii rahvas kui kunst on takistused globaalse kleptomaania teel, peagi on nad mõlemad kõrvaldatud ning valitsema saab totaalne õndsus — viimane, mis hajub, on idioodi naeratus.
