Kiri: Vältigem piraatkoeri
Enamik paberiteta kutsikate müüjaid räägib nagu kokkulepitult ühte ja sama juttu. Nad väidavad, et paberite vormistamine on kallis ning et nemad loovutavad koera väiksema raha eest, aga ilma paberiteta. Üks tüüplauseid on: „Ei hakanud pabereid ajama, müüme kutsikad kodukoerteks.”
Kui palju aga maksab tegelikult ühe kutsika kandmine tõuregistrisse? Kennelliidu veebilehel oleva hinnakirja järgi — mitte rohkem kui paarsada krooni.
Miks siis peaks koerakasvataja müüma paberiteta tõukoerakutsika mitu tuhat krooni odavamalt, kui tal tarvitseks vaid kutsikas tõuregistrisse kanda ja sisse kasseerida kordades suurem summa? Kas tõesti on tegemist altruistliku tegevusega, et ka rahaliselt vähem kindlustatud inimesed saaksid endale „tõukoera“ lubada? Või on põhjus ikka selles, et need kutsikad ei saaks pabereid ka kõige suurema „ajamise” korral?
Pesakondi tehakse eri põhjustel. On inimesi, kes kujutavad ette, et koer on väike inimene, ja soovivad koerale emarõõme pakkuda. Tihti paaritatakse mõnda tõuga sarnast koera teise tõu sarnase koeraga, et kutsikad tõukoerte pähe maha müüa ja veidi viinaraha teenida.
Loodetavasti aga korraldatakse enamik tõukoerte paaritusi ikka selleks, et kokku panna tõu kauneimad, hea sugupuuga esindajad ja saada võimalikult hea iseloomu ning võimalikult kaunite tõuomadustega kutsikad. Selliseid kutsikaid ilma paberiteta kindlasti ei müüda.
Inimene, kes pole aretusega kunagi kokku puutunud, kipub pahatihti segi ajama mõisteid „liik” ja „tõug”. Liik on see, mis säilib iseenesest — looduslikul teel. Rebased paarituvad ikka rebastega ja karud karudega. Tõug aga on inimeste — tõuaretajate — loodud ning see iseenesest ta ei säili. Tõugu saab säilitada ainult siis, kui paaritatakse standardile vastava välimuse ja iseloomuga koeri.
Hea aretaja ei paarita agressiivset labradori või arga saksa lambakoera, olgu ta nii ilus või nii uhkete paberitega kui tahes, et mitte rikkuda tõu iseloomu. Samuti ei paaritata kunagi koeri, kes kannavad mõnda pärilikku haigust, sest soovitakse ikka seda, et hädad ja haigused liinidest kaoksid. Hea aretaja käest ostetud tõukoera kutsikas on suurema tõenäosusega terve ja tugev kui turuväravast ostetud segavereline koer.
Kahjuks on meie seas palju inimesi, kes nullivad aretajate töö. Kergemeelselt, tagajärgedele mõtlemata paaritatakse koeri, kes tegelikult aretusse ei sobi. Paaritatakse pikajalgseid takse, haigete kõrvadega spanjeleid, düsplaasiahaigeid labradore — kõiki koeri, kelle kutsikate eest vähegi raha saab küsida.
Eestis on koeri palju. Suhteliselt palju enam kui Lääne-Euroopa riikides. Enne koera paaritamist tasuks hoolega järele mõelda, mis eesmärgil pesakonda plaanitakse ja kas tulevastele kutsikatele on ikka olemas hea ja turvaline kodu. Mis saab ostetud paberiteta labradori kutsikast, kui temast kasvab hoopis kikk-kõrvaline eesti tõugu hundikoer? Kas pererahvas lepib sellega, et nad ei saanud soovitud välimuse ja iseloomuga looma — või siis läheb kehvemini ja koer lõpetab varjupaigas?
Minu soovitus on järgmine: kui võtta tõukoer, siis kindlasti paberitega ja tunnustatud aretaja käest. Kui te aga tõukoera võtta ei soovi, siis võtke aus krants.
