Kiri: Vajatakse terroristi

Eestis juhtub ikka imelikke asju küll. 9/11 ajal toimus meil metanoolitragöödia. Täpselt viis aastat hiljem aga saime esimese päris oma terrorismijuhtumi. Tõe huvides peab ütlema, et ka väljaspool kindlaid kuupäevi saadab Eesti aeg-ajalt maailmale naljakaid sõnumeid, olgu sündmusteks siis seiklused kaitseministritega, LHV ämblikprogramm või tubli neljas koht internetipetturluses.

Ajal, mil ametnikud püüavad igati NATO vihmavarjuga samal viisikatkel püsida ning riigikogu eriliselt argumenteerimata pikendab kahtlase iseloomuga välismissioone, pole Eestil seni õnnestunud maailmale pakkuda ühtki tõsist terrorismisündmust. On vaid umbmäärane terrorioht, seisnegu see siis kaaperdamisplaanis või olgu muul moel pastakast välja imetud.

Klubi liikmetelt nõutav sündmus on meil siis tänaseks kenasti olemas. Kahjuks aga ei sobitu see üldisse terrorismiskeemi, pigem hoopis kompromiteerib seda hästi konstrueeritud legendi, sarnanedes pigem ehk mõne USA kooli pantvangidraamaga. Munitsipaalasutusse astub sisse relvaloaga pensionär ning tulistab naisametniku peaaegu surnuks, ning mitte selle relvaga, mill kandmiseks tal luba on. Kaks vaprat ametnikku tormavad õue nagu parimates märulifilmides ning suruvad ründaja pikali — teadmata, et tollel on riiete all veel ka laetud pommivöö. Kas mehed kordaksid oma tegu veel järgmiselgi korral?

Ehk oli tegu anarhistiga? 74-aastane vene nimega mees sobiks sellesse rolli kenasti. Ehk oli tegemist hoopis hulluga, kes käis sotsiaalosakonnas kaastunnet lunimas? Ehk oli aga tegu ehtsa kinnimakstud terroristiga, kes segaduse suurendamiseks tõmbas selga kahe olulise antikangelase pildiga särgi ning läks siis meediat hullutama?

Aga mis siis, kui polnudki ei hullust ega anarhismi/terrorismi, vaid lihtsalt elu äärele viidud tavaline inimene. Teise või kolmanda Eesti elu pole ülearu kerge, võib enesetapule ajada küll.

Meedia on nüüd kenakesti segaduses. Tegu ise oodati juba ammu — see lihtsustaks poliitikute ja ka meedia enda elu. Kuid nõudlus on „ehtsa terroristi” ja poliitiliselt selge stoori järele. Seeläbi aitaks meedia valitsusel NATO laulukest edasi laulda. Oleks vaja ehtsat terroritööd, et sellega määritult USA-le usutavam tunduda. Selle asemel on meil aga haiguskahtlusega vana ja vaene mees, kelle motivatsiooni ei saa kohe kuidagi kurjuse teljega seostada.

Pealegi polnud teo asjaolud „õiged” — need ei aita 9/11-hüsteeriale mitte kaasa, vaid hoopis diskrediteerivad seda. Sunnivad mõtlema, kas teistegi terroritegude puhul pole ehk asi hoopis milleski muus kui islamifašismis ning kurjuse teljes. Äkki on sealgi tegu meeleheitele viidud inimestega, kellele lihtsalt ei jäänud muid lahendusi. Ja kes on sel juhul süüdlane? Ei, see pole praeug poliitiliselt lubatav tõlgendus. Parem on olla vait ja juhtumit mitte torkida. Las jääb parem krimiuudiste tasemele.

Vaat siis lops. Eesti ei olegi enam turvaline. Kas on ka meil on nüüd päris oma terrorist? Samas, juhtunu on liiga segane ja mõttetu, et sellest oleks midagi õppida. Valimiste eel oleks vaja konsolideerivat meediasõnumit, reaalne elu aga sünnitab vaid kahtlusi. Venelane, sotsiaalabi, hull, terrorist — sellele sõnakombinatsioonile paraku tänases Eestis valimistrikke üles ei ehita.

Ainukesena lõikab olukorrast kasu Keskerakonna sünnitatud munitsipaalpolitsei. Vajadus isikuturbe järele tagab munitsipaalpolitseile tööd aastateks. Pisut on sündmusest abi ka liigpaisunud linnaeelarvest läbinärimisel — mitme miljoni eest turvaväravaid on alles esimene pääsuke eelseisvas kulutuste rivis.