Kiri: Vabadussamba sisust ja vormist
Tundmatu lähiajalugu
Kui vaadelda enne sõda Eestis püstitatud mälestussambaid Vabadussõjast osavõtnuile, siis on need leinasambad, mille põhiliseks eesmärgiks oli langenute mälestamine. Eestlaste sõdurivaprus eraldi äramärkimist ei vajanud, sest Eesti Vabariik oma kaitsjaid tunnustas (ehkki vabadussamba püstitamiseni ei jõutud) ja patriootlik kasvatus, eriti koolides ja noorsoo-organisatsioonides oli laialt levinud. Tolleaegsed noored kasvasid valdavalt Vabadussõja vaimus, teadmises, et Eesti vabaduse kaitsmine, vajaduse korral ka relvaga, on iga mehe püha kohus. Taasiseseisvumisjärgses Eestis on inimeste mentaliteet paraku küllaltki oluliselt muutunud. Ligi 50 aastat nõukogude võimu all olemist ja kommunistlikku kasvatust, lisaks veel noil aastatel sisse toodud suur mitte-eestlaste kontingent on teinud oma töö. Oli ju Eesti riiklik iseseisvus, rääkimata selle eest võitlemisest noil aastail tabuteema, millest avalikult rääkimine oli isegi kohtulikult karistatav. Ja tänu riiklikule infosulule kasvasid üles põlvkonnad, kellele võltsinguteta Eesti lähiajalugu oli peaaegu tundmatu maailm.
Ja ehkki olukord Eesti taasiseseisvumise järel oleks pidanud selles osas muutuma, oli Eesti iseseisvuse eest võitlemine siiski selline teema, millest ka Eesti valitsusringkonnad eriti rääkida ei söandanud. Selle põhjuseks oli asjaolu, et valdav osa Teisest maailmasõjast osa võtnud eestlastest olid sõdinud koos sakslastega Nõukogude Liidu vastu.
Selleni, et eestlased oma ajalooliselt igipõliste vaenlaste sakslastega koos võitlesid, olid eestlasi viinud esimesel nõukogude perioodil 1940-1941 nõukogude võimu poolt Eestis toime pandud kuriteod. Kuid lääneriigid tuhande üheksasaja üheksakümnendatel aastatel, Eesti taasiseseisvumise ajal Nõukogude Liidu poolt toime pandud kuritegusid avalikult veel ei tunnistanud. Oli ju Nõukogude Liit sõjas lääneriikide liitlane olnud, ja kes see ikka tunnistada tahab, et ta liitlaseks on olnud kuritegelik riik.
Ja nii lähtusidki Eesti valitsusringkonnad hea mulje loomiseks ning poliitiliste pahanduste ärahoidmiseks Eesti lähiajaloost rääkides seisukohast, et eestlased olid Teises maailmasõjas olnud lihtsalt armetud äpud, suurriikide mängukannid. Räägiti vaid eesti rahvale nii venelaste kui sakslaste poolt põhjustatud kannatustest. Mitte mingit Eesti vabaduse eest võitlemist ei toimunud ja eestlased olid mõlema Eestit okupeerinud totalitaarse suurriigi käes lihtsalt põrandakaltsud. Selle üldise kannatamise varju jäi ka Vabadussõda ja nii mitmedki eesti ajaloolased on omalt poolt püüdnud kõike teha, et Eesti ennesõjaaegseid riigimehi võimalikult halvas valguses kujutada.
Halisemine ei ärata austust
Paraku on halisemine ja oma kurja saatuse üle kurtmine asjad, mis võivad mõõdukal kasutamisel maailma silmis äratada küll kaastunnet, kuid mitte erilist austust. On karta, et maailma kaastunde limiit on juba täis. Selle valdajaks on juudid oma holokaustiga, mille kõrvale teisi, tõsiselt võetavaid kannatajaid vaevalt veel mahub.
Eestlaste armetu kannataja rolli propageerimine me riigi valitsejate poolt ilmselt on mõju avaldanud eesti noorsoole. Väga paljude noorte (ja mitte ainult noorte) kaitsetahe ja sisemine tunnetamine, et Eesti riiklik iseseisvu ei ole mitte taeva kingitus, vaid seda tuleb vajaduse korral ka kaitsta, on kadunud.
Oluliseks on saanud isiklik heaolu ilma mingite kohustusteta riigi ees. Riik on see, kellelt tuleb ainult nõuda, ilma omalt poolt midagi vastu andmata. On selge, et eestlaste kaitsetahte kadumine viib varem või hiljem ka riigi kadumisele — ja siis, kui see peaks juhtuma, on juba hilja nutta ja tegematajäetut kahetseda.
kui me tahame, et meil tulevikus oleks mehi, kellele Eesti iseseisvus on nii kallis, et nad vajadusel on selle eest nõus ka oma eluga riskima ja sõdima, tuleb siin mentaliteedi muutmiseks midagi otsustavat ette võtta. Üheks selliseks teoks oleks Eesti vabaduse eest võidelnud mehed uuesti ausse tõsta, näidata, et riik hindab oma kaitsjaid. Ja siin oleks vabadussammas oma kohal.
Tuleks lähtuda sellest, et vabadussammas ei ole pühendatud mitte vaestele kannatajatele, võõrvõimude ohvritele (neile võiks püstitada eraldi mälestusmärgi), vaid on mõeldud nende eestlaste mälestuseks ja austamiseks, kes aegade jooksul on siis, kui selleks tekkis vajadus, julgenud relva võtta, et kaitsta eestlaste vabadust. Alates muistsest vabadusvõitlusest, Jüriööst ja Vabadussõjast kuni tänapäevani välja.
See sammas peaks olema pühendatud vapratele, keda meie riik tunnustab ja austab. Ülaltoodut arvestades oleks samba nimetamine ainult Vabadussõja võidusambaks (ehkki see on kahtlemata Eesti ajaloos suurimat austust vääriv saavutus) ehk liiga kitsas vaatenurk, et ainult see, kui me kõik teised eestlaste vabaduse eest võidelnud mehed unustame, eestlaste sõdurivapruse suudaks uuesti ausse tõsta.
Vabadussammas ei saa olla mingi tilulilu
Vabadussammas ei saa olla mingi torukimp või muu tilulilu, asjake, mis on loodud lihtsalt ilutsemiseks, ühe või teise kunstniku eneseimetluse rahuldamiseks, ilma et sellel sisuga midagi ühist oleks. See peaks lihtne, kuid mehine, vapratele vääriline.
Palju on vaieldud vabadussamba kujundamisel Vabadusristi kasutamise üle. Tänu nähtavasti nõukogulikule kasvatusele assotsieerub rist paljudele, eriti noorematele inimestele ainult surnuaia või kirikuga, halvemal juhul (ühe kunstiteadlase arvates) isegi haakristiga.
Tundub, et paljud meie inimesed ei tea, et rist on omale kindla koha leidnud ka paljude riikide sõjalistes aumärkides. Tuletagem siis meelde, et juba tsaari-Venemaal oli alates 18 sajandi lõpust kõrgelt hinnatavaks sõdurivapruse eest antavaks aumärgiks nelja järguga Georgi rist.
Ka saksa Raudristi ei mõeldud välja natsistlikul Saksamaal, vaid selle asutas Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III juba 1813. aastal. Natsid, kes selle n-ö järjepidevuse alusel kasutusele võtsid, lisasid Raudristile ainult kõrgemaid järkusid ning haakristi kujutise.
Ja ei maksa kuigi kaugele minna — ka meie vennasrahval soomlastel oli viimase sõja ajal kõrgeks sõdurivapruse eest antavaks aumärgiks Mannerheimi rist. Selliseid näiteid võiks tuua veelg. Risti kui sellist ei kasutata mitte ainult ristiusu kirikus ja surnuaedades, vaid seda on uhkusega oma rinnal kandnud ka paljud erinevate riikide vaprad sõdalased.
Ka Eesti valitsus otsustas juba Vabadussõja ajal 1919. aastal aumärgina kasutusele võtta vabadusristi (selle põhikiri kinnitati 1920. aasta jaanuaris), mis oli kõrgeimaks Eesti Vabariigis antavaks autasuks vapruse ja sõjaliste teenete eest. Risti kujundas tuntud eesti kunstnik Nikolai Triik.
Vabadusristi kui Eesti kõrgeima sõjalise autasu kasutamine Vabadussõja mälestussambal ei tee vabadussammast mitte hauatähiseks, vaid näitab, kui kõrgelt hindab Eesti riik neid mehi, kes Eesti vabaduse eest on võidelnud. Muidugi peab selleks vabadusrist olema oma originaalkujul, st mõõgaga soomuskäe ja e-tähega risti südamikus.
Mingisugune vabadusristikujuline rist seda ülesannet paraku ei täida. Omaette küsimuseks on aga risti mõõtmed ja paigutamine sambale. Kahtlemata on siin, mille üle mõtelda. Kuid samba kuju ei tohiks saada ettekäändeks selle püstitamise edasilükkamiseks lõpmatusse.
Kellele pole sammast vaja
Paraku on meie hulgas ka neid, kelle jaoks Eesti Vabariik ja see, kuidas Eesti ikka iseseisvus ja kas Eesti riik ka tulevikus püsima jääb, ilmselt olulised ei ole. Nendele meeldiks, kui vabadussamba püstitamine kas üleüldse ära jääks või vähemalt kaugesse tulevikku edasi lükkuks. Selle saavutamiseks sobib väga hästi nõudmine, et sammast enne ei püstitataks, kui selle väljanägemise osas üldist konsensust ei ole saavutatud.
Kui jätta siin kõrvale suurvene šovinistid, kelle jaoks Eesti riigi teke on lihtsalt arusaamatu õnnetus ja igasugune samba püstitamine selle tähistamiseks üdini vastumeelne, siis eestlaste puhul on ilmselt tegemist selliste inimestega, kes kas ei ole sisulist küsimust (kellele ja milleks) enda jaoks läbi mõtelnud või kes on nõus ka võõra võimu all elama. Kui selliste inimeste hulk saab Eestis valdavaks, siis ei ole enam mõtet ka Eesti iseseisvusest rääkida.
Kui Eesti vabariik ikka tahab püsima jääda, siis ei tohiks selliste inimeste arvamust samba püstitamisel aluseks võtta. Samba sisuline külg peab antud juhul vormi üles kaaluma. On siin määravaks ju küsimus,kas eestlaste rahvuslikku uhkust ja kaitsetahet tuleb tõsta, näidates, et riik austab oma vabaduse eest võidelnud mehi, või on eestlaste saatuseks jääda armetute, oma kurva saatuse üle ainult haliseda oskavate rahvaste kilda.
