Kiri: Üks patt ei õigusta teist

Vilja Kiisler osutab oma kirjatükis „Seks ja mõrv” pattudele — hooramisele ja abielurikkumisele, mille tagajärjel eostuvad mõrvatavad lapsed. Üks patt ei ole õigustuseks teisele.

See on tõsi, et ka abielus olles ja rasestumisvastaseid vahendeid kasutades võib siiski rasestuda — aga ka sellisel juhul on abort mõrv. Ka vägistamise puhul pole mõrv õigustatud.

Õige punkt on see, et mees vastutab sündinud elu ees. Samas ei õigusta see mõrvamist. Kogu see suhtumine lapsesse — kui ei lähe täpselt selliselt, nagu ma tahan, siis notime ta maha, on jälk ja deemonlik.

Vilja Kiisler kõrvutab surmanuhtluse ja sõjapidamise õigusega mõrvata lapsi. Olen nõus, et surmanuhtlus pole õige.

Sõja ja lastemõrvamise kõrvutamine näitab väga kujundlikult, mis Eestis toimub — sõda laste vastu, mille tulemuseks on üle kümne tuhande lapse mõrvamine igal aastal. Alates 1956. aastast, kui meil seadustati vaba abort, on Eesti Statistikaameti (mittetäielikel) andmetel abordiga hävitatud vähemalt 1,4 miljonti inimelu. Seda on kaugelt enam kui mis tahes muude katastroofide — sõdade, küüditamiste, katkude või näljahädade — tõttu.

Seal, kus tegeletakse õigustamisega, ei ole meeleparandust. Eesti rahvas vajab meeleparandust.