Kiri: Tapmine võtab hingerahu igaveseks

Lugesin Delfi juhtkirja “Sõduri saatus”, samuti Inga Raitari arvamust Päevalehes missioonidele saadetavate/saadetud Eesti sõjaväelaste psüühilise seisundi kohta. Olen samuti kindel, et sõjalised missioonid jätavad sõjaväelaste psühhikasse alati jälje.

Olen neli ja pool aastat teinud vabatahtliku kriisinõustaja tööd Tallinna kriisiabi öisel valvetelefonil. Kord helistas vastu hommikut keegi nooremapoolne mees oma hingevaluga. Ta oli nõukogude amee koosseisus teeninud Afganistanis, auastmelt mingi jupijumal. Ühel ööl oli ta oma grupiga olnud mägedes valves, paigutas sõdurid postidele ja jäi ka ise.

Olnud imeilus kuupaisteline öö. Ta tukastas. Kui avas silmad, nägi, kuidas üks afgaan roomab kalju nurga tagant tema poole, puss hammaste vahel. Oli valik — kes tapab kelle. Pikalt mõtlemise aega ei olnud. Ta tulistas… Just see esmakordne inimese tapmise pilt — kui afgaani ajud laiali lendasid — süüvis nii sügavalt tema mällu, et võttis kogu hingerahu.

Mees kurtis, et näeb sündinut igal ööl unes. See oli rikkunud kogu tema elu: perekond purunes, pidevat töökohta ei suutnud hoida.

Olen tundnud huvi, kas selliseid mälupilte on inimesel võimalik kustutada. Ilmneb, et on. Üks selline psühholoog (litsentsiga, käis õppimas Hollandis) töötas omal ajal perekonnanõuandlas praeguse rahandusministeeriumi kõrval. Tegemist on „patsiendi poolt psühholoogi sõrmede liikumise jälgimisega toimetatava mälupildi kustu- tamisega”. Kahjuks meil Eestis sellistest võimalustest ei räägita, nähtavasti tsunftikadedus. (Olen sellist raviprotseduuri videolindilt näinud).

Inga Raitaril on täiesti õigus, et ameeriklasedki põrkasid probleemiga tõsiselt kokku Korea- Vietnami sõdade järel; alles siis võeti sõjaskäinute psühhika jälgimine tõsiselt ette. Soome TV on aastate jooksul rikkalikult neid materjale näidanud.

Kuna ma ise olen juba 12 aastat tegelenud puuetega inimeste psühhosotsiaalse rehabilitatsiooniga eesmärgil neid integreerida nii igapäeva- kui ka tööellu, julgen öelda, et Eesti inimese teadmised psühholoogia algtõdest nullilähedased. Tundub, et kaplanid ei tunne reaalelu psühholoogia võimalusi ja arenguid. Ega sõjaväes saa teisiti olla kui tavaelus.