Kiri: Sotsiaalne puberteet peab lõppema
Võrreldavuse huvides tuleks välja rehkendada ka riigikogulase arvestuslik palk. Ajakirjanduses valdavalt käibel olev 64 000 krooni ei ole just eriti “läbipaistev”, sest kokku on liidetud 49 000 brutopalka ja 15 000 netohüvitisi. Kuna elu on näidanud, et hüvitiste kasutamisel pole palgaga võrreldes õigupoolest mingeid juriidilisi ja moraalseid piiranguid, siis on selle palgatuluna käsitlemine õigustatud. Nii et kes soovib riigikogulase palka enda omaga kõrvutada, kasutagu brutosummat 69 000.
Praegu tundub palga taseme üle arutelu olevat keskendunud metoodikale. Et kas korrutada keskmise või miinimumiga, mediaani või moodiga. Või lasta hoopis tarkadel meestel mõtelda ja ütelda. Metoodika on oluline, kuid sellest sõltumata taandub lõpptulemus ikkagi vaid ühele kroonisummale ja sellel on vaid üks omadus, mida saab võrrelda võrdleja palgaga — ostujõud. Ei mingeid pehmendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Ning keegi ei saa kedagi keelata jagamast seda summat riigi keskmisega ning saamast tulemuseks kordajat, mis võib kogemata läheneda neljale.
Aga meie palgaskaala on üleüldse väga lai. Eestis teenitakse näiteks finantssektoris keskmiselt tublisti üle kahe korra kõrgemat palka kui hariduses. (Soomes on see vahe vaid kümnendik.) Pole kuulnud, et selline kontrast Eestis kedagi ülemäära häiriks. Peale haridustöötajate endi muidugi, kuid nende läbirääkimispositsioon on nõrk. Paremad füüsika-matemaatikaõpetajad siirduvad soovi korral raharehkendusi tegema ja ega õpilasi reaalained innusta.
Seetõttu on tähelepanuväärne, et Eestimaal on tärganud niivõrd aktiivne huvi ühe ametirühma suurevõitu teenistuse vastu. Isiku-, valiku- ja turuvabaduse lummuses oleksime pealtnäha nagu leppinud Põhjamaadele mitteomaste klassivahedega. Visalt püsib ka vastumeelsus tulutasemeid ühtlustavate palgakokkulepete, progresseeruva maksusüsteemi ja igasuguse ühiskondliku leppimise suhtes. Ja solidaarsuse mõiste läheb endiselt ühte patta teiste S-tähega algavate suurõnnetustega. Millest selline närvilisus, kui keegi on ennast veidi paremini sisse seadnud?
Midagi tundub siiski olevat valesti. Eeskujulikes Põhjamaades teenivad nii arstid, professorid kui rahvaesindajad umbes sama taseme palka — kahekordset riigi keskmist. Progresseeruvad maksud maha. Nii on see välja kujunenud ja vastab ilmselt küpsete ühiskondade arusaamale õiglusest ja efektiivsusest. Mis aga on need põhjused, miks meie rahvasaadikud peavad vajalikuks distantseerida ennast arstidest ja professoritest kahekordse palgavahega? Just seda arutelu oleks Toompealt huvitav kuulda, sest kõigi kolme grupi palk on suuresti seaduseandja kätes. Sotsiaalne puberteet ei tohiks kesta igavesti.
Peale normatiivse külje on palgaküsimusel ratsionaalne aspekt. Riigieelarve seisukohast pole saadiku palk tõesti oluline teema, võiks ka topelt maksta. Häda on aga selles, et praegu teenib kaks kolmandikku täiskasvanud elanikkonnast üle kaheksa korra väiksemat netotulu kui seaduseandja, kes on seatud ka nende elukorralduse üle otsustama. Leiba ja piima ostetakse aga samast poest ning osaletakse samal eluasemeturul. Peab olema hea fantaasia, et adekvaatselt hinnata elu tegelikkust enda omast suurusjärgu võrra madalamal tulutasemel.
Kuidas siis ikkagi palgaküsimusele läheneda? Teadupärast on inimarengu oluliseks mõjutajaks institutsioonid ehk ühiskondliku korralduse seadustatud ja vabatahtlikud struktuurid (seadused, tavad, organisatsioonid), mis vormivad inimeste ja nende rühmituste käitumist. Kuna seaduseandja palga määramise mehhanismi võib samuti institutsioonide hulka arvata, siis tuleb klaver põõsast lihtsalt välja võtta.
Nimelt kuulutati viimase Nobeli majanduspreemia vääriliseks mehhanismide disainiteooria viljelejad, kes analüüsivad alternatiivseid institutsioone. Eesmärgiks on välja selgitada selline reeglistik, mille raames toimides oleks sotsiaalsete, turumajanduslike ja poliitiliste otsustuste tulemus optimaalne, nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil. Ehk siis lihtsustatult meie juhtumi puhul — milline riigikogulase palga taseme määramise mehhanism annaks kohalikes oludes parima sotsiaalmajandusliku väljundi. Noobli majandusteooria kaasamine tooks piinlikku debatti veidi akadeemilisust.
