Kiri: Savisaare kõrvad Närska afääris

Eesti iseseisvumine on alles poolel teel ning omaaegne lubadus plats puhtaks lüüa jäänud teoks tegemata. Kuigi omaaegsed iseseisvuslased saavutasid tolleaegse kompartei eliidiga kokkuleppe, et viimased vaikselt ja susinaga riigijuhtimisest kõrvale tõmbuvad, ei ole nood seda ometi teinud.

Närska-suguste „vanade kommarite“ hädakisa enam kui naeruväärne. Etteaste mängitakse välja rahva lühikese mälu peale ja osavalt ära kasutades kogu parteikoolis õpetatud demagoogia varasalve. Mitme afääriga, näiteks Weroli omaga tuntust kogunud Närska selja tagant paistavad pikalt välja seltsimees Savisaare ja teiste keskerakondlaste — endiste parteifunktsionääride ja kagebiitide — kõrvad.

Savisaare hing ja ihu lausa kisendasid EKP esimese sekretäri ameti järele, millele astusid ette tolleaegsed iseseisvuslased. Ei aidanud isegi KGB Rahvarinde projekt, mis oleks aidanud luua hoopis kolmandat vabariiki ja põlistada siinne imperialistliku Venemaa viies kolonn.

Närska ja savisaarlased kasutavad vana head taktikat — kui oled ise pasaga koos ning sind enam ei toetata, siis määri pasaga veel ka teisi inimesi, et siis ise teiste hulgas vähekegi puhtam välja paista.

Selles väljaimetud skandaalis on märgata paralleeli Lätis toimuvaga. Kui Lätis on aset leidnud sisepoliitiline kriis korruptsiooniskandaali tõttu, mille niidid viivad ikka ja jälle Venemaaga seotud ärimeeste-poliitikuteni, siis Eestis soovitakse selleks ette võtta minevikuga seotud asjaolud, sest muust kinni haarata pole.

Vajadus desovjetiseerimise ja suude puhtaksrääkimise järele on tõsine. Kui räägime täna Ansipist, siis ootan sama ka Savisaarelt, Seppikult ja ka Närskalt. Kuni me neid asju selgeks ei räägi, ei saa me kunagi lahti Vene fašistliku valitsuse poolt manipuleeritavatest ekskommaritest.

Desovjetiseerimise vajadusele viitavad järgmised asjaolud:

1. Reiljani ja Savisaare klanni asjaajamise stiil, mis on toodud kaasa nõukaajast.

2. Keskerakond kui kõige sovjetlikum organisatsioon kasvatab peale uusi noori poliitikuid, kes peavadki loomulikuks ENSV ajale iseloomulikku asjaajamist.

3. Omavalitsuste ja riiklike ametite kiivas mehitamine ENSV-aegse sõpruskonnaga ning endiste funktsionääride võimalus maksumaksja ja euroraha kulul parasiteerida.

4. Nõukogude Liidu suhtes nostalgitsevate meeleolude ja jõudude agressiivne pealetung Eesti muulaste ja ka eesti soost eksfunktsionääride seas.

5. Korporatiivne suhtluskond, mis tugineb peamiselt ENSV-aegsetele suhetele ja sidemetele.

6. Ateistlik ja materialistlik maailmakäsitlus, mis välistab üha enam tegelikke inimlikke väärtusi ja loob baasi pseudohumanistlike (feminism, homoabielud, muulastele elutingimuste loomine põliselanike arvelt, kurjategijaid säästev kohtusüsteem jne) vaadete levikule.

7. Kuna puudub tugev ja jõuline patriootlik ja isamaaline kasvatus, levivad amoraalsed ja hedonistlikud elukäsitlused, mis varjutavad kodanike tegelikke saavutusi ja eeskujusid.

8. Venemaal üha enam pead tõstev stalinism.

Ettepanekud on järgmised:

1. Avalikustada kõigi juhtivametnike ja poliitikute ENSV-aegne tegevus.

2. Saksamaa eeskujul jõuda ühiskondlikule kokkuleppele ametites, mida ei tohiks pidada ENSV-aegsed parteilistel ja repressiivorganite kohtadel olnud tegelased.

3. Riiklikult tähtsatele ametikohtadele soosida EV-le lojaalseid, haritud, valdavalt ilma ENSV ametnikkonna taustata nooremaid inimesi.

Ma tean, et nendes mõtetes on tubli annus utoopiat. Ent lugedes üha agenevaid uudiseid tänaste poliitikute ja äriilma seostest, tundub, et endised ajad on tagasi tulemas, ja seda peetakse loomulikukski. Põhjus ongi selles, et me ei ole siiamaani suutnud vabaneda ENSV-aegsest ellusuhtumisest, kuigi oleme euroliidus ja NATO-s.