Kiri: Paganad taunivad ajaloo ümberkirjutamist

Tänapäevaste netipaganate vääraid uskumusi ja keskaja käsitusi iseloomustavat vaimupimedust lahanud Laur Viirand tõi oma sõnavõtu põhjuseks viimastel aegadel levima hakanud müüdi ärkamisaja venestajatest ning nende salaplaanist meie rahva vaimne ja ajalooline mälu kustutada. Samas aga jätab ta vastamata küsimusele, mis siis ikkagi toimus selle 700-aastase orjaaja jooksul, mida tema eelistab orjaajaks mitte nimetada.

Me ei saa tõesti Maavalla aladel elanuid ametlikult eestlasteks nimetada, sest eestlased leidsid rahvusena märkimist alles 19. sajandil. Ent kuidas me siis peaksime esivanemaid kutsuma? Liivlasteks? Aestideks?

Kui rooma ajaloolane Tacitus oma ”Germanias” esmakordselt meid ära mainis ja aestiteks kutsuma hakkas, siis mõtles ta selle hõimu all tegelikult hoopis kuramaalasi. Siia, põhja poole jõudsid ajaloolased ja maadeavastajad alles hiljem. Bremeni Adam mainib Askala elanikke, kes olnud kõvad meresõitjad ja viikingid. Askala võib tänapäevase kaardi järgi asetada kuhugi Harjumaa ja Lääne-Viru piirile.

Ent kõigele vaatamata kutsume end siiski eestlasteks. Jah, saime sellisteks alles hiljuti, enne seda kutsusime end lihtsalt Maavalla elanikeks. Samuti eristati kohalikke nende maakonna ja küla järgi.

Ent ühe paikkonna rahvaste ajalooline mälu on märksa sügavam, kui arvata võib. Kirjutas Lennart Merigi ”Hõbevalges”, et maailmas on väga vähe selliseid rahvusi, kes on peaagu kümme tuhat aastat paiksed olnud — nii paiksed, et tunnevad iga küngast ja orgu, allikat ja järve nimepidi ning kellel on iga koha jaoks saamismüüt.

Mingil kummalisel põhjusel aga on sellele kõigele selg keeratud ning pimesi omaks võetud võõrad kombed ja võõrad teadmised. Nii tekivadki meie ajaloolise mälu keskmesse uut sorti mälupildid — mittekodused ja vastuvõetamatud. Võib-olla tõesti juhtuski kõik nii, nagu Kivirähk kirjeldab raamatus ”Mees, kes teadis ussisõnu”.

Viirandi jutust kumab aga selgelt läbi väide, et kristlus tõigi meile kultuuri. Milleks muidu mainida idanaabrite suurt soovi kultuuritoomine enda teeneks pidada. Selleks, et salata maha varasem kultuuritoomine ja tekitada kristluse vägivaldsuse müüt, pidid slaavid-tatarlased ju teadma, et millegi omandamiseks tuleb eelnev omanik lömastada.

Järeldus on aga nutune: Laur Viirand liitub nende teiste tuhandetega, kelle arvates ongi kristliku elukorralduse aluseks monopoliseeritud käitumis- ja moraalinormid. Kurb tõsiasi on, et veel tänapäevalgi arvab osa kristlasi, et paganlus tähendab alati nõidust ja koledaid asju, mis tuleks hävitada.

Ent kas pole meie ajalooarhiivides ja kirikukoguduste ajaraamatutes küllalt viiteid nendele aegadele, kus talupoegi nüpeldati hommikust õhtuni selle eest, et nad kirikus ei käinud ja hiieallikates suplesid, pestes maha ristimärke? Kas pole meil piisavalt arhiivimaterjale selle kohta, kuidas kohalikud jumalasulased kartsid põlisrahva vanu jumalaid, keda nood paganad olevat salaja käinud pühades kohtades austamas? Nende allikate sõnumit ei saa eirata.

Viimaks, kohalikel paganatel pole midagi vabadusristi vastu, tegemist pole ju kristliku või ühegi teise religioosse sümboliga. Vabadusristiga austati Vabadussõjas osalenuid nende teenete eest Eesti vabaduse eest võitlemisel.