Kiri: Õnnest, minast ja tõelisest rahust

Maailmaruum on päris suur ja arvamus, et seal mõistusega olendeid ei leidu, saab toetuda vaid hiigelsuurele usule. Teadmist selle kohta ei ole. Teadmine võib saabuda siis, kui on lennatud iga tähe juurde, käidud igal planeedil ning vaadatud seal näiteks iga kivi alla.

Kui keegi meile sealt otsa ei vaata, siis võib öelda: me oleme siin ainukesed. Tegelikult ei pruugi ka kivi alla vaatamisest kuigi palju kasu olla. Peale kõigi kivide alla vaatamist võib ikkagi hakata närima kahtlus, et need, keda me otsime, võivad esineda kujul, milles me neid veel näha ei oska.

Elu võimatusse maailmaruumis sügavalt uskuv ateist peab leppima võimalusega, et keegi võib omada kuju, vormi, olemust jne, millest teadusel veel kaugemaleulatuvate järelduste tegemiseks informatsiooni ei ole.

Seni on tõestatud, et meie mõtlemine on seotud peaajuga. On leitud korrelatsioon peaaju eri osade funktsioonide, kehamotoorika ja mõtlemise vahel ning arvatud, et meie mälu, mõtted, tunded ja emotsioonid on neuronite liikumise tulemus.

Samasuguse kindlusega võib väita, et meie minal on kuju, millest teadus veel vähe teab, ja et ajul on täita vaid vahendaja roll — et eri ajupiirkondade aktiveerumine võib omakorda olla seotud mõjutustega, mis lähtuvad meie “minast”, millel on võnkelise olemusega kuju.

Kui meie olemus, meie mina on võnkelise olemusega tegelane, kas siis võib oletada, et mõningatel juhtudel võivad minad eksisteerida ka iseseisvalt näiteks ilma kehata? Ehk siis teisisõnu: kas vaimud ja kummitused — kes mõningate arvamuste kohaselt on olemas — niisugusel kujul eksisteerivadki?

Kas ehk on meie “minad” põhiolemuselt keha külge aheldatud vaimud ja kummitu-sed, keda ei võta isegi hõbekuul? Kes elavad isegi siis, kui keha selle ümber olemast lakkab?

Võib-olla me ise olemegi vaimolendid, keda maavälise intellekti otsingutele suunatud programmi SETI taevasse suunatud raadioteleskoobid avastada ei suuda, tulnukad, kes elavad üks kord ja igavesti.

Oleme me siis tõepoolest maapinnalt pärit? Või hoopis 20 cm kõrguselt maapinnast, süvakosmosest või paralleelruumist? Oleme me loodud või tekkinud? Kas meie tulemine siia on olnud seotud meie valikute, loodusseaduste, kõigevägevama tahtega mingi muu teguriga või kombinatsiooniga nendest võimalustest?

Selle peale võib maailmaruumi eluta olendite tühjusse mitteuskuja öelda: jumal teab — ja mõelda: kas palvetavad tädid ja miks mitte onud ei ole ehk kosmosest intellekti tabamisele rohkem pihta saanud kui SETI programmi teadurid?

Uskumine või mitte mitteuskumine sellesse jumalasse, kes oli Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi jumal, taandub tegelikult selle uskumisele või mitteuskumisele, et just see kõigevägevam juhtis Iisraeli rahva välja Egiptusest ja et temalt lähtuva inspiratsiooni ajel on kirja pandud piibel.

Olulisim on siiski vist see, et vähemalt kord aastas, Jeesuse sünnipäeval, on kohane mõtiskleda sellest, kust me tuleme, kuidas meil läheb ja kuhu me oleme minemas. Sellest, mida õpetas Jeesus andestamisest, kaasatundmisest, armastusest ja paljust muust. Ja mõelda ehk, kuidas seda rakendada.

Teades, et me ei ole oma lähedaste ja tuttavate vastu olnud küllalt tähelepanelikud ja ausad, ei ole kingituste tegemine eesmärgiga neis tagantjärele rõõmu esile kutsuda ehk see kõige mõistlikum lahendus. Tarbimiskultuuri väärtusskaaladel terendava näiva õnnega kaasneva tarbimisrahulduse saavutamine on odav rõõm.

Paljud kogemused osutavad sellele, et õnn ja rõõm saab tugineda vaid seesmisele rahule. Seda ei ole võimalik kogeda ilma pika meele ja andestamiseta.

Palju kärarikkaid emotsioone tuleneb sellest, et me oleme liiga uhked. Olles pisut vähem pretensioonikas, on kergem andestada. Katsetagem. Mis sest, et kellelgi on nii mõnegi kohta meie hulgast võibolla huvitavaid tähelepanekuid ja et ta seda ehk ebasobival hetkel ja vales kohas väljendab. See natukene kaaskodanike arvamusi teeb ju ka maailma mitmekesisemaks ja aitab tegelikult seda kaunist ja õiget, mis on näiteks pärit mäejutlusest, proovile panna.