Kiri: Öine Vahtkond — kes nad on?
Nüüd, kui te olete juba Eesti riiki otseselt ähvardanud, aitab. Ükskord saab mõõt täis. Olgu siis alljärgnevalt otse ja ilustamata välja öeldud, mida osa eestlastest teist arvab.
Teie kuulute nende venelaste hulka, kes Eestis olid, on ja jäävad okupantideks. Nende osa teie hulgas, kelle vanaisad või vanavanaisad elasid juba enne sõda Eestis ja kes seega võivad ennast põliselanikeks nimetada ning Eesti elanike nimel enne sõda või sõja ajal toimunud sündmuste asjus kaasa rääkida, on kaduvväike. Lõviosa teie esivanemaid saabus siia sõja ajal Eestit okupeerivate nõukogude vägede koosseisus või pärast sõda, kui Eesti venestamiseks ja eestlastele vastuseismiseks veeti siia sisse vene elanikkonda. Neile nõukogude inimestele oli ükskõik, kus elada — peaasi, et elu oleks parem kui kodus Venemaal.
Teie meelest on täiesti normaalne, et eestlasi ahistati, kärbiti igati nende õigusi ja kitsendati elamisvõimalusi. Kõige selle tulemusena on Eestis nüüd maakohti ja linnu, kus venelased on elanikkonna hulgas valdavas ülekaalus. Eestlaste tagasitulemist kodukohtadesse ei soovitud, aga osalt isegi ei lubatud. Eestis pidi maksvusele pääsema vene keel ja vene meel.
Nüüdseks on olud Eestis muutunud. Teie vanaisad on vanaks jäänud ja oma kunagise valitseva positsiooni kaotanud. Ei ole kahtlust, et see teeb paljudele suurvene hingedele haiget. Et hingevalu leevendada ja tõestada, et venelaste sõna Eestis siiski veel midagi maksab, üritate nüüd teie, Öise Vahtkonna liikmed, oma tahtmist eestlastele peale suruda.
Teile on räägitud ja teie olete hea meelega uskuma jäänud, et nõukogude väed vabastasid Eesti. Ja nüüd olete solvunud ja vihased, et eestlased teie vanaisade vabastajarolli ei tunnista. Aga mõelge ise — miks peaksid eestlased venelasi oma vabastajaks pidama?
Juba esimese aasta jooksul, mil Eestis valitses nõukogude võim (aga eestlaste jaoks oli nõukogude võim peamises ikka venelaste võim) oli okupatsioonirežiimil õnnestunud Eesti poliitiline juhtkond peaaegu täielikult hävitada. Küüditatud, arreteeritud või tapetud oli vabariigi president Konstantin Päts ja enamik valitsuse liikmeid, sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner koos paljude kõrgemate ohvitseridega (järele ei jäänud ühtki kindralit) ning suurem osa juhtivaid poliitika-, kultuuri-ning majandustegelasi. Kümnest varasemast riigipeast oli arreteeritud või hukatud üheksa. Rohkem kui 10 000 rahulikku inimest, nende hulgas palju naisi ja lapsi, küüditati. Eesti rahva genotsiid oli täies hoos. Ei maksa siis imestada, et 1941 suvel, kui algas Suur Isamaasõda, toimus massiline eesti rahva vastuhakk nõukogude võimule. Selle väljundiks oli metsavendlus. Suure osa Lõuna-Eestist vabastasid metsavennad juba enne sakslaste saabumist, viimaseid aga tervitati eestlaste vabastajatena nõukogude terrorirežiimi alt.
Tasuks järele mõelda, miks eestlased, kes aastasadu olid tunnetanud oma peamiste vaenlastena sakslasi, hakkasid nüüd järsku koos nendega venelaste vastu võitlema. See ei olnud võitlus Suur-Saksamaa või nende Uus-Euroopa eest, vaid võitlus oma kodu kaitseks nõukogude terrorirežiimi vastu.
Ei maksa unustada sedagi, et 1944 kevadel-suvel, kui nõukogude väed hakkasid “vabastama” Eestit, võitles relvaga käes nende “vabastajate” vastu rohkem kui 70% Eesti relvakandevõimelistest meestest. See asjaolu räägib üsnagi selgelt, kui oodatud vene võim Eestis ikka oli. Ja Tallinna vallutamise ajal 1944 septembris lehvis Pika Hermanni tornis Eesti, mitte Saksa lipp.
Nii et ärge omistage oma vanaisadele eestlaste vabastajate au. Eestlaste jaoks olid nad hoopis okupandid, kes ei läinud Eesti vallutamise järel koju tagasi (vabastajad oleksid pidanud seda tegema), vaid hakkasid Eestis oma malli järgi nõukogude korda sisse seadma. Et sellega kaasnesid aastatel 1944-1955 massiline, kümnete tuhandete inimeste arreteerimine (see jätkus ka hiljem, kuid vähemal määral) ja rohkem kui 20 000 inimese küüditamine 1949 koos suurearvulise vene kolonistide sissetoomisega Eestisse näitas, et käsil on etniline puhastus ja Eesti venestamine.
Üks esimesi asju, millega nõukogude võim Eestis hakkama sai, oli Eesti Vabadussõjas langenutele püstitatud mälestussammaste hävitamine ja Teises maailmasõjas vastaspoolel võidelnute haudade maatasa tegemine. Isegi vahetult enne Eesti taasiseseisvumist hävitas nõukogude armee kõrgemalt saadud korralduse põhjal Lääne-Virumaal Vistlas saksa sõjaväes langenud eestlaste haudadele püstitatud mälestusristid. Selles valguses tundub teie ja eriti Venemaa hala langenute haudade ja neile püstitatud mälestusmärkide austamise vajadusest küll naljanumbrina. Isegi pronkssõdur, mille asukoha eest te nüüd koos Venemaaga võitlete, ei olnud ju langenute mälestusmärk (hauad jäeti rahumeeli rahva tallata), vaid ENSV aupost nr 1, mis oli ausambaks vene okupatsioonvõimule Eestis ja mille juures toimus koolinoorte kasvatamine nõukogude võimule truudeks kodanikeks.
Eestlaste ja venelaste kokkusulatamine ühiseks kogukonnaks ei ole Eestis siiani õnnestunud. Ja see ei ole ka ime. Olukorras, kus on tegu võitjate ja võidetutega, on see alati sajandeid nõudnud. Mida valusamad mälestused peavad kustuma, seda kauem aega kulub. On enam kui kindel, et teie katse säilitada Tallinna südalinnas nõukogude okupatsioonile püstitatud mälestussammast eestlaste ja venelaste vahelisi suhteid paremaks ei tee. Venemaa tekitatud kära pronkssõduri ümber ilmselt seda eesmärki teenibki.
Te väidate, et pronkssõduri teisaldamine solvab sügavalt venelaste tundeid, aga samal ajal unustate, et selle mälestusmärgi paigalejätmine solvab tuhandete või isegi kümnete tuhandete eestlaste tundeid.
Kuid see ei ole kõik. Te olete väitnud, et Eestis toimub fašismi taassünd. Selle süüdistusega on Venemaa hea meelega haakunud. On väga kaheldav, mida te üldse fašismist teate. Millega on Eestis tegu?
Komme kutsuda fašistideks kõiki, kes Nõukogude Liidu vastu võitlesid või selle tegevust heaks ei kiitnud, pärineb Venemaalt. Nende eestlaste hulgas, kes 1941-1945 (ja metsavendadena ka hiljem) Nõukogude Liidu vastu võitlesid, ei olnud Saksa Natsionaalsotsialistliku Tööpartei liikmeid, keda äärmisel juhul saaks fašistideks nimetada.
Et eesti võitlejad kandsid saksa või soome mundrit, oli ajalooline paratamatus, sest teisi liitlasi eestlastel oma võitluses Nõukogude Liidu vastu lihtsalt ei olnud. Neid mehi ei innustanud võitlusele mitte soov võidelda Suur-Saksamaa või uue Euroopa eest, vaid soov kaitsta oma kodu nõukogude terrorirežiimi taastulemise eest. Ka Saksamaa oli Eesti vaenlane, kuid tol ajal olid eestlased veendunud, et Eesti vaenlane nr 1 on Nõukogude Liit, Saksamaa aga vaenlane nr 2, keda antud ajaloolises situatsioonis tuli lihtsalt liitlasena ära kasutada.
Eestlastel ja sakslastel oli Teises maailmasõjas ainult üks ühine eesmärk — purustada Nõukogude Liit. Ülejäänud eesmärgid olid aga erinevad ja eestlased panid oma lootused lääneriikide võidule ning eesti iseseisvuse taastamisele purustatud Venemaa ja Saksamaa varemetel.
Jutud fašismi taassünnist Eestis põhinevad asjaolul, et kui aastakümneid ei saadud nõukogude okupatsiooni tingimustes Eesti tõelisest ajaloost ning eestlaste võitlusest oma vabaduse eest kõnelda, siis viimasel ajal on toimunud mõningad muudatused. Neid mehi, kes kunagi julgesid relvaga käes Eesti iseseisvuse taastamise nimel Nõukogude Liidu vastu võidelda, on hakatud Eesti vabadusvõitlejatena tunnustama. See ja Eesti tegelikust ajaloost rääkimine ongi põhjus, miks kommunistid ja nende järglased eesotsas Venemaa valitsusega on kära tõstnud ja eestlasi süüdistanud fašismi taaselustamises ja ajaloo ümberkirjutamises. Milline kurjategija ikka tahab, et ta kuritegudest avalikult räägitakse, ja vene kommunistide südametunnistusel on Eestis palju kuritegusid.
Te võite väita, et teil on Eesti parteide hulgas kaasatundjaid. Loomulikult, kollaborante ja okupantidele sabaliputajaid, kellele rahvuslik iseteadvus ja au materiaalse kasu kõrval midagi ei tähenda, on siin maailmas alati esinenud, nii suurrahvaste juures kui ka Eestis. On kahju, et mõningate parteide juhtkond Eestis koosneb isikutest, kes ei ole oma punaminevikust ja lakeilikust pugemisest Moskva ees lahti saanud. Kuid on tõenäoline, et vaatamata suurele propagandakärale selgub eesti rahvale varem või hiljem, kellega on tegemist ja kui lahkelt lubatud hüvede hinnaks on Eesti iseseisvuse ja otsustamisõiguse samm-sammuline loovutamine suurele naaberriigile, siis vaevalt küll nende parteide populaarsus eestlaste hulgas kaua vastu peab.
Isegi kui teie, Öise Vahtkonna liikmed, saavutate oma sihi ja teie tegevusega kaasnevad rahutused, olete suutnud eestlaste ja venelaste vahelised suhted Eestis vähemalt aastakümneteks rikkuda. Tegelikult olete seda suutnud isegi siis, kui rahutusi ei tule. Ärge siis imestage ja küsige, mis me teid ei austa ega armasta. Mõelge järele, poisid.
