Kiri: Nudistid unustasid Aadama patu

Viimasel ajal on tekkinud küsimus alastuse kohta: kas oma alasti keha eksponeerimine on patt? Alasti oleme siia ilma ju sündinud ja osas olukordades on ka täiskasvanuna alastiolek normaalne.

Manona Visnapuu viitab sellele, et samamoodi, nagu homod on avaliku kombluse tõttu põlu all, kannatavad nüüd ka nudistid. Ent miks on vaja olla avalikus kohas alasti? See võib kedagi häirida ja riivata. Kas nudistidel on tähtis käia alasti just nendes kohtades, kus ta võib kokku puutuda teiste inimestega, kes ei jaga alasti olemise suhtes nende arusaama? Ei suuda kahjuks sellele vastata, sest ei tunne isiklikult ühtegi nudisti.

Kas tõesti riided nii ahistavad, et ei saa kohe nendega olla? Kas tõesti kolivad nudistid külmemal aastaajal Eestist ära? Kas nudistile peaks tagama vabaduse ka töökohal paljalt olla? Kas on tõesti vaja kogu keha päevitada? Kas seda poleks parem teha solaariumis?

Kohe piibli alguses leiame loo alastusest. Hea ja kurja tundmise puu vilja söömise tagajärjel said Aadam ja tema naine aru, et nad on alasti. Nad olid jumala käsust üle astunud ja patt oli nad jumalast lahutanud. Katmaks nende alastust tegi jumal neile riided.

Miks kattis jumal nende alastioleku — nad olid ju alles kahekesi maailmas? Sest lihalik loomus himustab vaimu vastu ja vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased. Patune loomus on pärand Aadamalt, kes astus üle jumala käsust. Nudismi üks filosoofilisi aluseid ongi just selle lihtsa tõe eitamine.

Visnapuu väidab, et avalikule alastusele vastuseismise puhul on tegemist kristlikku võltsvagadusega ehk silmakirjalikkusega. Vagadusega olen nõus, aga võltsiga mitte. Kindlasti on silmakirjalik liberaalsuse usu levitamine: vaadake, kui hea ja mõistev ma olen, mis siis, et igasugused perverssused meie ühiskonda lõhuvad. Humanistlikud liberaalid on oma sallivusega tegelikult kurja poolele asunud.