Kiri: Naise taha peidab end patune mees

Lugedes artiklit „Seks ja mõrv” torkas silma kaks faktiviga. Esiteks, mitte kuidagi ei saa olla abordi vastu ainult mehed, sest katoliiklased, kes tõepoolest on alati elu poolt ja seega abordi vastu, on ju samuti ka naised — vähemalt pool neist. Seega on maailmas vähemalt umbes pool miljardit naist, kes on kohe kindlasti abordi vastu ja elu poolt, pigem on neid veelgi rohkem.

Samuti on faktiviga sattunud katoliku kiriku seisukoha kajastamisse. Väidetakse, et „süüdi on naine”. Tegelikult vaatab katoliku kirik olukorda just nii, nagu see on. Väga paljudes dokumentides, aga samuti näiteks eelmise paavsti Johannes Paulus II entsüklikas „Naise väärikus” (

Mulieris dignitatem

) on sellest põhjalikult räägitud.

Paavst kirjutab: „Naine on jäetud üksi, ta on esitletud avalikule arvamusele „koos oma patuga”, samal ajal kui tema patu taga peidab ennast patune mees — süüdi, kaasvastutaja selle patu eest. Tihti, sulgedes silmad, jõuab ta olla isegi süüdistaja. Kui palju kordi maksab naine sellisel viisil oma patu eest! See, kes maksab, on ainult tema üksi. Kui palju kordi jääb ta üksi, mahajäetuna oma emadusega, kui mees, lapse isa, ei taha tunnistada seda vastutust? Peale selle, üksikemasid on meie ühiskonnas arvutu hulk; peab mõtlema ka sellele, et väga tihti on nad mitmesuguse surve all ennast lapsest juba enne ta „sündi” vabastanud. Nad „vabastavad”, aga mis hinnaga?

Avalik arvamus püüab tänapäeval mitmel viisil „kustutada” seda halba, mida patt teeb, aga üldiselt, naise südametunnistus ei saa unustada, et tema on oma lapse elu ära võtnud, kuna ta ei saa kustutada oma valmisolekut elu vastu võtta, mis tuleneb ethosest, „juba „algusest”.”

Paavst vihjab siin inimese loomisele meheks ja naiseks, Jumala plaanile inimese suhtes, mida käsitletakse entsüklika alguses.

Töötan psühholoogina ja võin ka omast kogemusest kinnitada, et naine ei saa tõepoolest mitte kunagi unustada lapselt elu võtmist. Naine armastasb siiski iga oma last, ka sündimatajäänuid.