Kiri: Mõistmine olgu mõlemapoolne

Millalgi pidid Eesti riigi ja selles elava vene kogukonna vahel kogunenud pinged lahvatama. Nüüd tuleb suunata kaos korrastada ning emotsioonide tagant konstruktiivsed kompromissid välja sünteesida. Kuigi mõlemal poolel on oma tõde, peab mängureeglid kokku seadma riik ning prioriteediks peab siiski jääma riigi rahvuslike väärtuste säilimine. Vene kogukonnani tuleb viia järgnevas esitatud faktid.

Saksa väed olid juba lahkunud, kui “vabastajad” kohale jõudsid. Ent isegi kui seda ignoreerida, siis see ikkagi juttu olla mitte vabastamisest, vaid ühe okupatsiooni asendamisest teisega. Nõukogude aja “ilus elu” (õitsvad kolhoosid ja sovhoosid) tuli suuresti nende tublide eesti talupidajate arvelt, kes naisi ja lapsi säästmata Siberisse küüditati ning kelle ennastsalgava töö viljast ühisvara tehti.

Kommunismivastasus ei tähenda automaatselt fašismi, ideoloogiad on rohkem kui kaks. Eestlased soovivad lihtsalt elada vabalt omal väikesel maal ning ajada omi asju ilma kellegagi tülitsemata. Meie sõbralikum suhtumine Saksamaasse pole mitte fašismi ilming. Võtkem tänapäevane näide — sakslased on tunnistanud, et okupatsioon toimus ja nad on selle pärast vabandanud. Kuid Venemaa poolt käib ikka veel vassimine, eitamine ning ajaloofaktide moonutamine.

Siinne vene kogukond kipub alati süüdistama keelajat, mitte seda, kelle tegevusest piirangud tegelikult põhjustatud olid. Pronkssõduri äraviimise vajadus tekkis sellest, et osa grupeeringuid kasutas kesklinna leinaüritusi ära avalike provokatsioonide korraldamiseks. Tõsimeelne leinaja eelistaks isegi leinata kalmistu vaikuses, kuhu kuju nüüd viiakse, mitte teha oma leinast avalikku etendust.

Eesti riik on suhtunud vene kogukonnasse sõbralikult: me ei ole neid oma vabariigist välja ajanud, me oleme nõus neid kodanikena enda perre võtma. Vastutasuks soovime vaid, et osataks eesti keelt ning peetaks kodumaaks Eesti Vabariiki (riigina, mitte vaid territooriumina). See tähendab lojaalsust riigi ja kaaskodanike vastu, ühis- ning individuaalse vara vastu. Me ei ole sundinud kedagi oma rahvust ja kultuuri maha salgamata ega ole diskrimineerinud kedagi rahvuse pärast.

Kui mõnele venelasele Eestis elada ei meeldi, siis: Putin on ju venelasi kodumaale tagasi kutsunud, lubades mitmesuguseid soodustusi. Olen ka seda meelt, et provokaatoritest mittekodanikel ei tuleks elamislubasid pikendada.

Ent Eesti riigil tuleks mõelda sellele, et Vene kogukonna esindajatel ei ole meediakanalit, mis ei oleks kallutatud Venemaa poolt ning kus selgitataks eestimeelseid vaateid. Eestis saavad nad põhiinfo keskerakondlikult ajalehelt ning vene telekanalitelt. Eriti noortele tuleks Eesti vaateid selgitada. Võiks olla üks noorte muusikakanal vene keeles, internetilehed, noorteajakirjad. Muidu jäävad järjest uued ja uued põlvkonnad stagnaaegsete dogmade meelevalda, mille alusel on Venemaal neid kerge mõjutada eestivastaseks tegevuseks.

Eestlased ei tohiks oma venelase stereotüübiks kujundada varast ja vandaali. Suurem osa venelasi on siiski rahumeelsed ja sõbralikud ja nii peaksime ka nendesse suhtuma.

Peaksime turunduslikumalt mõtlema ning tooma välja, milliseid kompromisse oleme omalt poolt teinud vene kogukonna integreerumiseks. Muidu tõmbavad tähelepanu vaid piirangud ning vastutulekud jäävad märkamatuks.

Teise Maailmasõja võitmine on vene rahvusliku uhkuse olulisemaid nüansse. Alati, kui vaielda vabastamise olemuse üle, tuleks neid siiski selle võidu eest tunnustada. Mis siis, et meie jaoks oli tegu vihma käest räästa alla minekuga. Ning vanale inimesele, kes on eluaeg nõukogude ajupesu all omast arust õige asja eest võidelnud, ei olegi mõtet selgeks teha, et ta on valesti käitunud. Las ta elada oma elusügises teadmisega, et ta on andnud endast parima selle nimel, millesse ta uskus. Aga mõjutada tuleb just noori, kes oma arvamusi alles kujundavad.

Üksteisemõistmine on kahepoolne protsess. Ent riigis kehtiva korra üle otsustab riik ning elanikud peavad seda riiki austama. Riigi ülesandeks on aga viia oma vaateid sihtgruppideni piisava selgusega ning vastuvõetaval viisil.