Kiri: Milleks üldse teatmeteosed?

Tõepoolest, milleks on meil olemas igasugused harivad sõna- jm käsiraamatud, kui keelekasutajad ei vaevu isegi kiiresti kontollitavat õigekirjutust nende järgi korda seadma, rääkimata süvenemisest grammatilisse süsteemi, ja lasevad vigadel vohada nagu ohtlikul karuputkel, millega inimesed lootusetut (?) võitlust peavad?

Kooliõpetus ei suuda kunagi tagada kõigile elluastujatele korrektset keelekasutust, küll aga peaks arendama ohutunnet, s.t oskust õigel ajal ja õiges kohas kahelda ja näha neid karisid, mille otsa sõnakipper kinni jääda võib. Ja väikseimalgi ebalusel tuleks end kontrollida õigekeelsussõnaraamatu järgi ning sõna(tüve)de korduse puhul leida teisendsõna ehk sõsarsõna (mis hea sünonüüm!) Asta Õimu “Sünonüümisõnastikust”. Need oleksid kõige vajalikumad teatmeteosed, mis peaksid igal kirjutajal käepärast olema. Võib-olla ongi… riiulis, aga pahatihti täiesti kasutamata. Ise olin sünonüümisõnastiku esmatrüki kapsaks pruukinud ja seepärast valmistas mulle tõelist heameelt, kui sellest teine, ümbertöötatud ja täiendatud trükk ilmus.

Inimeselt ei saa nõuda seda, mida loodus talle andnud pole (loll jääb lolliks), pigem võiks talle pahaks panna igasuguse enesekriitika puudumist, kuigi ka see on üks lolluse tunnusmärke. Saanud korduvalt kätte oma vitsad, jätkab jäärapäine “looja” sõnavabaduse õilsa sildi all rämpstekstide tootmist, adumata, et sõnavabadus annab küll igaühele õiguse oma arvamusele, aga mitte selle levitamisele keelevigasel kujul.

Mu need vähesed tuttavad, kes loevad ka artiklite kommentaare, kinnitavad nagu ühest suust, et neis tuleb iga lühirea kohta paar-kolm keeleviga. Jumal nendega — see on kommentaatorite tase ja nende probleem, mis ei tohiks kedagi teist häirida. Küll häirib mind isiklikult väga, kui mis tahes toimetatud tekstis on kaks-kolm keeleviga. Seda on ilmselt liiasti ja vastutus langeb toimetusele.

Palju vigu jääb toimetajatel parandamata — seda põhjendavad nad ajapuudusega. Võib-olla vahel tõesti. Aga kindlasti ei johtu ajapuudusest tõsiasi, et mõnikord parandavad toimetajad korrektse keelendi vigaseks, nagu mul oma tekstidega paar korda juhtunud on. Üks toimetaja kaotas minu lausest Tule, Mooses, appi! ütte eraldamise komad, sest ei tajunud pöördumissõna olemasolu, teine tegi minu korrektsest nimetavalisest liitumisest (lõppklass) vigase omastavalise liitumise (lõpuklass), nagu räägib ja kirjutab põhimõttevastaselt peaaegu kogu Eesti. Olgu siinkohal meenutatud, et lõpp = viimane (lõppkursus, lõppjaam, lõppakord, lõpptulemus jpt), lõpu = millegi liik (lõpupidu, lõputunnistus, lõpuspurt, vrd keeleklass, lauluklass, tantsuklass jne). Miks ei suvatsenud toimetaja ÕS-i lk-lt 496 järele vaadata, kuidas on õige?

Juba toimetatud tekstides liialdatakse suure algustähega (eriti spordiuudiste toimetajad), väiketähelised on ju kõik üritused, päevad ja au- ning ametinimetused (Tartu maraton, iseseisvuspäev, suur reede, võidupüha, president, aasta isa jts), serveeritakse pentsikuid liitsõnu ja seda isegi pealkirjades: vabandustpalumine (p. o vabandamine või vabandus); liiga palju on ülearuseid sõnu, mis lause mõtet põrmugi ei täpsusta, pigem ähmastavad; kirjutatakse kokku didaktikas sadu kordi rõhutatud lahkukirjutatavaid sõnu: veel kord, kas või, mis tahes, üle jõu käivad, tohutu suur, ida pool jts.

Palju kirjutajaid ei tea ikka veel, et õiged sõnavormid või tuletised on kostis, naasis, käsib, vaetakse, tagaplaanile, aldiste, ränki, (raamatu)kaas, kümmekonna, õudsed, õnnelikem (= kõige õnnelikum), kellelegi, kevaditi jt. Mõne üksiku erandiga on teada, et rääkivad ajakirjanikud ei oska normaalselt kirjutada, nagu on kirjutavatel žurnalistidel raskusi suulise eneseväljendusega. Ju peab igaüks jääma oma liistude juurde. Tean, et mulle on elevant kõrva peale astunud, ja seepärast ei peaks minusugune end välja pakkuma superstaari otsinguil. Aga vaatamata oma ebamusikaalsusele, tunnen isegi mina vahel ära, kui mõni naiivne viisipidamatu tips või kutt vägisi staariks pürib. Keeleoskusega on umbes samamoodi: kui inimesel on korduvalt tema kirjatükid avaldamata jäetud või on tuttav vastutulelik toimetaja pidanud need tervenisti ümber kirjutama, enne kui nood trükimusta kannatavad, peaks see olema grafomaanile selgeks signaaliks, et midagi on mäda. Kui ta sellest aru saab, polegi ta päris tobuke. Siis võib-olla leiab ta edaspidi ka mingi oma niši.

Aga igal taluvusel on kuskil piirid. Kui 6. klassi õpilane kasutab sõna külatänav vastena tanuma (p.o tanum), kirjutab tuleja (p.o tulija), Toomkirik (p.o toomkirik — peakiriku kui nimetuse sünonüüm), bolonkakutsikas (p.o Bologna kutsikas), tööleruttavad (p.o tööle ruttavad), Sveits (p.o Šveits), nimetab liitsõna esikomponenti ehk täiendsõna tüveks, lisab võõrkeelsetele tervitussõnadele eesti käändelõppe, tekitades tõelise keelte paabeli… ja teeb üldse 675-sõnalises tekstis üle 30 õigekeelsusvea (lisaks väärad sõnad ja stiilivead), võib sellest kuidagi aru saada, sest tegemist on alles lapsega. Aga kui sedaviisi kirjutab peaaegu kogu elu elektroonilises pressis leiba teeninud kõrgharidusega ajakirjanik, on midagi kapitaalselt viltu, nii et tahaks tõesti kedagi appi kutsuda. Justkui see aitaks. Kahjuks ei tea ma, kas too eetrihääl on kunagi mõnd teatmeteost kasutanud ja end emakeeles, oma tähtsaimas töövahendis, kuidagi täiendanud.

Küllap on eetris esineda mõneti vähem vastutusrikas. Lobe ehk laialivalguv, mittetihe jutt võib kuulajatel jääda sageli tajumata, vigaselt ja konarlikult kirjapandu aga talletub ajaraamatusse, näidates järeltulevatele põlvedele autorite ja toimetajate rumalust või koguni… minnalaskmist ja hoolimatust, mis kunagi Eestis maad võttis. Kas laseme sellisel meelsusel ühiskonnas võimust võtta, peaks olema eestluse küsimus.

Äsjase juubeli aegu rääkisid mõtlemispuudega keelevaegurid taas meie riigi 90. juubelist — sel juhul peaks meie riigi sünni paigutama vist ürgaega, et oleksime jõudnud juba 89 korda varem juubeldada. Aga 90. aastapäeva taustal võime uhkust tunda kas või selle üle, et oma keele alaste teatmeteoste arvult ja tasemelt oleme tõeline kultuurrahvas. Kahetsustundega peame aga nentima, et tegelik kirjasõna pole sellele ligilähedalegi küündinud. Lubatu ja lubamatu piirid hägustuvad üha enam, puterdav sõnastus ajab vähkkasvajana laiali oma siirded… ning kõik suuresti seepärast, et kirjutajatel pole oskusi ega ka tahtmist end teatmeteoste najal pidevalt arendada… ja tõeliselt professionaalseid toimetajaid lihtsalt ei jagu. Kelle jaoks teatmeteosed siis on?