Kiri: Kas 1940 Eesti okupeeriti või mitte?

Okupeeriti, kindlasti okupeeriti, teist vastust tavakodanikult ei kuule. Äkki ta ei tea? Teab, kindlasti teab, seda räägitakse ju kogu aeg ning sellepärast on see ülim tõde. Nii mõtlesin minagi — kuni ühel hetkel sain aru, et tegelikult eksin.

Eesti Vabariigi allakäik algas tõenäoliselt juba 1934. aastal, kui Päts ja Laidoner viisid läbi riigipöörde, et oma kõikuma löönud võimu kindlustada. Nad lasid vangistada vabadussõjalaste ehk vapside juhid ning saatsid nende partei laiali. Päts sai aru, et lähenevatel riigivanema valimistel kaotab ta Larkale, seda ei tohtinud sündida.

Nojah, riigipöördeid ikka tehakse, ja kellel võim, sellel ka õigus. Tavaliselt muutub riik pärast analoogset võimuhaaramist tugevaks, Eestiga juhtus aga vastupidi. On kirjutatud, et aastatel 1934-1939 oli riigikaitse tugevdamiseks eraldatud miljoneid kroone, kuidselleks otstarbeks jäid need kulutamata. Kuhu raha kadus? Seda küsiksin minagi Pätsi ja Laidoneri käest, kui võimalik oleks. Kui 1939. aastal raskerelvastust uuendada taheti, oli juba hilja, Euroopa oli sõja ootel ja relvakaubandust ei toimunud.

Mis toimus 1940. aasta suvel, kas okupatsioon või vabatahtlik liitumine N Liiduga? Loogiliselt võttes: vabatahtlik liitumine, sest okupatsioon toimub ikka pärast lahingutegevust. Laidoner käskis aga meie kaitseväel relvad maha panna. Oli kategooriliselt keelatud N Liidu vägedele vastu hakata.

Kas 1939. aastal sõlmitud baaside leping kehtis edasi? Järelikult kehtis, ja nähtavasti oli sinna sisse kirjutatud ka vabatahtlik liitumine Nõukogude Liiduga. Rahvas paistis olevat nende sündmustega rahul ja rõõmus, sest Pätsi ja Laidoneri klikk oli riigi allamäge joosta lasknud. Suure Venemaa vennalikku rüppe heitmisega loodeti head elujärge. Rahvas tuli tänavatele, nõukogude aktivistid pistsid neile punased loosungid pihku ning üheskoos hüüti: “Maha kapitalistlikud vereimejad!” Mitte kuskil polnud püssimehi sundimas, inimesed olid elevil ning rahul.

Naljakas, et sellist rõõmupidu on paljud ajaloolased nimetanud okupatsiooniks. Need samad targad akadeemilised inimesed on ka Pätsi ja Laidoneri vaprateks märtriteks pidanud, kuigi mina eriti ei taipa, miks reetureid kangelasteks peetakse. See on vist eesti rahva kiiks — teha argpüksidest puuslikke, keda rahvas kummardama peab. Viljandi lossimägede jalamil on ühe puusliku kuju pandud hobuse selga. See kuulus taies püstitati nõukogudeaegse välipeldiku peale, mis on igati sümboolne hinnang selle “suurmehe” tegudele.

Ajalugu tuleks lõpuks õigesti hindama hakata ning Viljandis võiks selle ilusa hobuse Pallaadimi järgi tehtud kuju seljast Laidoneri-nimelise nuku maha võtta. Hobuse taies võiks saada endale mõne auväärsema koha ja see oleks monument Eesti hobusele, kes eri sõjatandritel ja põldudel on eestlast truult teeninud. Kindral Laidoneri meetripikkune istuvas asendis seest tühi pronksjunn võiks koha saada okupatsioonimuuseumi keldrisaalis, seal, kus on Kingissepp, Lenin, Stalin ja teised tema eeskujud juba ees ootavad.