Kiri: Hullud päevad ajavad hulluks

Kogu Tallinna on haaranud kirjeldamatu ostuhullus, mis näeb välja nagu arukaotus enne viimsepäeva laupäeva. Inimesed ostavad kirjeldamatus koguses kokku asju — üldse küsimata, kas neil tõesti tarvis on.

Eks kiusatus ole tõesti suur — kui ikka ühe hinnaga pakutakse kahte, siis kisub ju ostma. Äkki kulub kunagi ära. Aga kas ikka kulub? Minul on küll kapis alles nii üht kui teist veel eelmistest hulludest päevadest: paar šampooni, mis juuste pesemiseks ei kõlba, hunnik ebakvaliteetseid vannilinasid, mis läksid paari pesuga topiliseks, ning maniküürikäärid, mis ei sobi mitte millekski, kõige vähem maniküüri tegemiseks.

Selles mõttes häiribki mind kõige rohkem Stockmanni poliitika: ennast eliitostukohaks pidav kaubakeskus kuhjab nendeks nn hulludeks päevadeks kokku ebakvaliteetset kaupa, mis ei olegi tehtud kasutamiseks või vastu pidama. Nii saavad ennast paari päeva jooksul seal välja elada ostjad, kellel muidu sinna hinnataseme poolest asja ei ole. Kuigi arvatavasti võiksid nad samad asjad odavmüügikettidest sama hinnaga kätte saada suvalisel ajal.

Viru keskuse ja kaubamaja ümber pole enam võimalik inimese moodi liigelda, sest kõikjal lõhnab kana järele. Inimesed sebivad raskete kottidega sihitult kinni nagu lennuvõimetuks muutunud putukad ning togivad üksteist valimatult küünarnukkidega. Kuigi seda ohtu, et kaup peaks otsa saama, ei peaks karta olema.

Ühelt poolt on kindlasti mõistlik osta asju siis, kui neid pakutakse harilikust odavamalt. Ent kahjuks on pakutav enamasti tugevasti alla nende kaubakeskuste hariliku kvaliteedi. Silmanähtav on, et lahti püütakse saada ladudesse seisma jäänud kaubast, mida pole võimalik algse hinnaga maha müüa. Paljud tooted on pikast laos seismisest väsinud ja kulunud, riided ja jalanõud tihtilugu mitmeid kordi proovitud.

Minu meelest võiksid inimesed ostukirest haaratuna meeles pidada seda, et ka siis, kui midagi nn poole hinnaga ära antakse, saab müüja ikkagi veel oma kasumi kätte. Vahel on kasulik järele mõelda, mida tegelikult maksavad need kaubad, mis enamiku ajast „täishinnaga“ müügil on. Lõviosa „täishinnast“ moodustab ikkagi müüja kasum, asjad ise ei maksa tänapäeval ju enam suurt midagi.