Mida enam säärane sõbrapaar omavahel eristuda soovib, seda enam nad sarnastuvad. Ansipi ja Savisaare põhiliseks erinevuseks on suhtumine pronksmehesse. Ometi tundub, et selleski ei jõuta mitte kuhugi.
Keskerakond eesotsas oma liidriga esindab uut, lõimunud ja muutunud rahvuslusega kogukonda. Räägitagu Edgari kohta, mida tahes, Keskerakonnas lõiming toimib, ja oma partei mudelit on nad lahkesti valmis kogu ühiskonnale laiendama. Kõrvalt vaadates tundub Savisaar liigse sarnastumise ohtu paremini tajuvat ning püüab seda rohkem vältida kui ta rivaal.
Reformarid esindavad rahvuslikult hästi elamise programmi, kusjuures rahvuslikkus tähendab nende leksikas rahvuslikkust selle sõna traditsioonilises, ütleksin, isegi et tartulikus mõttes. Küllap arvas Ansip siiralt, et ta saab Eesti riiki samamoodi juhtida nagu Tartu linna, ning küllap oli tema jaoks halb üllatus, et see siiski võimalik ei ole.
Kui keegi nendel valmistel üldse teistest erineb, siis on need rohelised. Nemad on veel värsked ning üldine võidujooks ei ole neid veel haaranud. Samas on selge, et üldine võimuhullus muudab ka nemad üsna kiiresti pigmendilaikudega sügislehtede sarnaseks.
