Kerttu Soans: Palju õnne sünnipäevaks!

„Mina ei usu päkapikke ja jõuluvana,“ ütleb kümneaastane tüdruk teisele. „Ja mina ei usu Jeesust,“ ütleb teine esimesele. „Mina ei usu Jeesust ka,“ kinnitab esimene. „Ja mina ei usu päkapikke ja jõuluvana ka,“ kinnitab teine. „A mis need jõulud siis tegelikult üldse on?“ küsivad tüdrukud kui ühest suust.

Tõepoolest — mis need jõulud siis ikkagi on, kui ma ei usu üht ega teist, aga tänasesse päeva sobivat teadmist usu asemele ei paku keegi. Ometi on nad — jõulud — ju olemas, suured ja ilusad pühad veel pealekauba (või koos kaubaga).

Mäletan ennast lapsepõlves jõulude teemal mõtisklemas. Siis, nõukogude ajal, oli neil pühadel veel mitmeid muid lisaülesandeid, kuid peamine, mis mulle huvi pakkus ja pakub praegugi, on kohustus ja valmisolek (või ka alistumine ja kaasategemine) käituda kenasti.

Et: no praegu on ju jõulurahu ja isegi suured jätised teevad julmades tegudes vaheaja. Kas või nui neljaks, aga jõulude ajal tuleb olla rahus ja rõõmus! Sest — Jeesuslaps on sündinud! Ja nii aastast aastasse.

Vana lugu, uus vorm

Ainult et iga aastaga on aina rohkem inimesi, keda sel viisil esitatud jõulurahu enam ei innusta, ja aina enam on neid (ka jätiste seas), kes seda kokkulepet ei pea.

Teha trall kaasa seoseid nägemata, olemust tunnetamata? On see üldse ühele tänapäeva mõistes arukale inimesele kohane? Kas ei võrdu see kuuletumisega millelelgi, millesse südames ei usu? Või millest tegelikult aru ei saa? Seda enam, et tegu on looga, mille vana sisu on jäänud minevikku, aga vana vorm püüab olevikus edasi elada.

Jah, olen nõus — sellest vormist kinnipidamine liigutab ju ikkagi ka hinge, andes sooja tunde ja magusa maitse. Jah, olen nõus — seegi on hea.

Kuid näen, et inimesed, kelle soovivad teha vaid seda, mis on neile arusaadav ja mis annab võimaluse uinumise asemel areneda — nendele ei sobi ei selline jõuluturvalisus. Neile ei sobi üldse mingi kollektiivne ühtlustav turvalisus, mis uinutab soovi mõista, ei viita asja olemusele ja „kaitseb“ inimest tema loomuomase individuaalsuse eest.

Tähistagem enese vaimset arengut

Kui püüda süüvida jõulude olemusse, armastuse ja kaastunde sündi ilma luust ja lihast Jeesuslapseta sõimes? Kas või mentaalse harjutuse eesmärgil? Siis võiks näha jõulusid ehk Jeesuslapse sündi kui üht kõrgemat astet iseenda arengus, kui iseenda vaimse ärkamise uut taset, iseenda kristusteadvuse sündi uuele astmele.

Seda tasub tõesti tähistada ja selleks ka terve aasta valmistuda. See on jõulude olemuslikkus, jõulude edasiviiv sisu. Meis kõigis elab Jeesus Kristus kui printsiip, kui võimalus, ja just selle printsiibi avaldumine, areng ja liikumine uuele astmele viib aina lähemale armastusele ja kaastundele.

Seda oleks meil põhjust tähistada ja üksteist edasijõudmise puhul õnnitleda. Siis ei ole jõulurahu enam kokkulepe, vaid sisemine loogiline jätk aastasele harjutamisele liikuda lähemale kristusteadvuse ärkamisele, soovile olla ise väärt kandma neid omadusi, mida omistatakse Jeesus Kristusele.

Sel juhul saaks teise värvingu ka trill ja trall, mis jõulude ümber toimub. Kui sellest ei soovita loobuda, siis selle olemus muutuks käsitluse muutudes nagunii. Ja kui muutub olemus, siis muutub ka mõju.

Kui teeme jõulude ajal üksteisele kingitusi lugupidamisest vaimses arengus edasiliikumise puhul, rõõmustame koos uue taseme sünni üle iseendas ja teises, soovi ja oskuse kasvu üle tunda ja teotseda kaastundes ja armastuses, siis muutub ka kõik muu, mis sellega kaasas käib. Siis ei ole jõulurahu enam kokkulepe, vaid ideaal, mille poole püüeldakse terve aasta.

Jõuluvana ja päkapikud las jääda

Jõuluvana ja päkapikud? Mis nendega teha? Las nad olla. Kas suudate ette kujutada armastust ja kaastunnet harjutavat inimest, kes hakkaks nendega võitlema? Nad sobivad laste maailma ja ka täiskasvanute maailma. Ja kui näeme asjade ja nähtuste sisse, siis saame ka lastele öelda, mis üks või teine asi on.

Pole ju mõtet öelda, et jõuluvana pole olemas, kui ta on olemas. Isegi siis, kui teda teeb naabrimees, on ta ju olemas ajal, kui teda tehakse. Teatriime sünnib teatris ja seda võetaksegi nii, jõulimegi võib laste jaoks alles jääda ka siis, kui lapsed teavad, kes jõuluvana kehastab.

Oleks hea vaadelda asjade ja nähtuste sisse ja mitte õpetada lapsi klammerduma välise külge. Ja kui sel viisil muutub jõuluvana kui nähtus igavaks, tähendab see, et tal on aeg oma väljendumise aluseid muuta. Mida see täpselt tähendab, oleneb sellest, kuhu me oma arenguga liigume. Meie, inimkond.

Jeesus Kristuse sünnipäev pakub meile võimaluse asuda või liikuda edasi vaimse täiustumise teel, tuua reaalsesse ellu armastus ja kaastunne, püüda samastuda selle suure meistriga, sündida ise iga aasta uuele tasemele. Niisugune lähenemine ootab inimeselt armastuse ja kaastunde aktiivset ja individuaalset ilmutamist, mitte selle passiivset imetlemist endast väljapool.