Kerttu Rakke: sotsiaaltöötajad tegelevad valede asjadega, kui laste koeraelu ei märgata
On loomulik, et ülekohus kellegi suhtes, kes end ise kaitsta ei saa — olgu siis lapsed või loomad — tekitab pahameelt.
Olen artikli lugemisest saadik kerges šokis. Mis inimesed need sellised on? Kuidas sai juhtuda, et neli last elasid ülimas vaesuses ja mustuses, nii et keegi, ei uued ega vanad naabrid, ei märganud? Ja kui märgati, miks tegutseti alles ei-tea-mitmendal väljakutsel? Küsimusi, mis eeloleva lastekaitsepäeva valgel eriti räigelt kõlavad, on palju. Netikommentaatorid siunavad Eesti riiki, naabreid ja sotsiaaltöötajaid.
Riiki on põhjust süüdistada küll. Kui vaadata riigikogu infotundi, siis jääb mulje, et käib võistlus retoorilisemate küsimuste esitamises ja võimalikult mööda vastamises. Ma ei ole kunagi seda saadet vaadates targemaks saanud, vihasemaks aga küll. Kui aastast 2004 pole suudetud korralikku lastekaitseseadust vastu võtta, on ilmselgelt tegemist halva tööga. Kui tavaline inimene teeb oma tööd halvasti, siis ta vallandatakse. Meil ei vallanda valitsust keegi. Eesti inimeste hääl on üsna vaikne, ja kui keegi ka viitsib Toompeale millegi pärast piketeerima minna, ei muuda see midagi. Osa inimesi sõimab internetis Eesti riiki, nagu see oleks mingi anonüümne koll. E-riigile kohaselt aga võiks olla siingi rahva sõnaõigus suurem kui lihtsalt hydeparkilik väljaelamine. Muidugi on lihtsam silm kinni pigistada ja rahvast mööda vaadata.
Täpselt samamoodi pigistavad silma kinni naabrid, kes elavad kõrvuti peredega, kus juuakse ja kakeldakse. Põhjuseid on palju. Pärast politseisse kaebamist võib oodata lärmakatelt korrarikkujatelt vähemalt sõimu, kui mitte kättemaksu. Teiseks — mis sellest kaebamisest kasu on, kui sellest midagi ei muutu? Mõne aja pärast on jälle üks purjus, teine pisarais ja kolmas hirmust nurgas kükitamas. Ja muidugi ei saa ära unustada ebaõiget, kuid inimlikku „jaanalinnu”-stiili — „ah, ma kohe ei taha teadagi, mis seal toimub!” Üleskutse märgata ja helistada ei pruugi kanda vilja, kuni inimesed ei taha ennast asjasse segada. Loodetakse, et ehk laheneb asi ka niisama…
Eriti masendas mind sotsiaaltöötajate väide, et kuna perekond kolis pidevalt, ei suudetud neil silma peal hoida. Siinkohal võiks süüdistada muidugi riiklikku killustatusepropagandat (eredaim näide on Tallinna sissekirjutusega inimeste soodsam sõidupilet pealinna ühistranspordis), aga kas sotsiaaltöötajad siis omavahel ei suhtle? Mis sellest, kui ametlikult seda vaja ei ole. Korraldatakse ju seminare ja koolitusi, kus kohtuvad eri maakondade ametnikud. Inimlik oleks küsida murepere kohta teistelt, et kas nad kolisid nüüd sinu tööalasse ja kas neil on nüüd kõik korras. Nojah, selline küsimus ei too ei palgalisa, aga samas ei pea selle kohta ka pabereid täitma.
Sotsiaaltöötajate ülekoormusega ei saa asja vabandada — järelikult tegeletakse valede asjadega, kui nende kõrval laste koeraelu märkamata jääb. Võibolla peaks nn paberimäärimist vähemaks tõmbama?
Olen Liisa Pakostaga nõus, et kui inimene arvab, et lapsetoetus on sissetulek, siis ei tohiks ta lapsi saada. Eesti lapsetoetusest pole ju võimalik ära elada! 19eurosest lapsetoetusest saab osta iga päev liitri piima (kui osta seda kõige odavamat, 50sendilist kilepiima). Muud eriti mitte. Isegi siis, kui jätta piim ostmata ja osta riigiviina asemel salaviina, ei vea selle rahaga kuigi kaua välja. Kui veab, siis tahaksin väga teada, missuguses külas või vallas seda teha saab.
Vanemapalka saab vaid poolteist aastat, aga laps tahab süüa ja riideid ka edaspidi. Lihtne matemaatika ütleb, et lapse saamine riigi toetuse eesmärgil Eestis on kui külma ilmaga püksipissimine: algul on soe, pärast on veel külmem. Inimesed, kes sellisest matemaatikast aru ei saa, ei tohiks tõepoolest paljuneda.
Arvatavasti on siiski rohkem neid, kes on lihtsalt hoolimatud nii enda kui ka oma järeltuleva põlve suhtes — muidu võiks ju rasestumisvastaseid vahendeid kasutada. Mõlemal juhul, nii lolluse kui hoolimatuse korral, soovitaksin aborti. Ehk võiks riik kaaluda tasuta abordi võimalust taolistele peredele? Jah, inimelu on küll püha, aga püham veel on lapse õigus mitte sündida peresse, kus pole ei tööd, armastust ega korraarmastust, aga viin maitseb magus.
