Kerttu Rakke: Mina tahaksin teada, kuidas mu sõber suri
Kui sellest ei räägitaks, poleks seda ju olemaski ning ta seisaks paljude omasuguste seas, mis lubavad rääkida asjadest nii, nagu nad tegelikult on.
Ma ei ole lugenud seda raamatut ega isegi mitte katkendeid sellest, samuti pole ma olnud Afganistanis, Iraagis ega ka üheski teises sõjakoldes. Loodan, et ei pea kunagi sinna sattumagi. Mulle lihtsalt ei meeldi sõja ega sõdimise idee, ka mitte siis, kui eesmärk on õilis ja õiglane, kuna ühtki sõda ei saa pidada ilma süütute tsiviilelanike hukkumiseta.
Sõjast rääkiv raamat sisaldab loomulikult koledaid lugusid, sest sõda ongi kole ja vastik. On inimesi, keda just kõige räigemad seigad võluvadki, ja nemad on kindel osa taolise kirjanduse lugejatest. Isikuandmete teema on siinkohal teisejärguline ja pigem põhjus poliitilisteks avaldusteks. Samas on see väga ilus samm kaitsmaks meie sõdureid ja nende lähedasi. Vaevalt tahaksid nad, et kogu maailm teaks nende vigastustest, eriti veel, kui need on väidetavalt põhjustatud rumalast käitumisest.
Nii mõnegi inimese arvates ei peaks sõjasurmadest üldse rääkima. Igapäevaselt on niigi liiga palju masendavaid uudiseid — looduskatastroofid ja majanduslik madalseis, miks lugeda lisaks veel surmadest ja haavatasaamistest?
Tõepoolest, uudistes piisab tõesti vaid faktist, et keegi on haavata või surma saanud. Higi, veri ja pisarad võiksid jääda erisaadete jaoks. Samas peaksid vähemalt need, keda asi tõsiselt huvitab, selle info kätte saama. Mina tahaksin küll lausa pisiasjadeni täpselt teada, mismoodi minu sõber või sugulane surma sai ja kes oli selles süüdi. Siin ei hooliks ma, et võib olla tegemist eraelu puutumatust puudutava infoga, siin hakkaksid kehtima juba põhiseaduslikud õigused, nagu õigus saada informatsiooni. Arvatavasti on sama meelt kõikide sõjaväelaste lähedased.
Iseasi on, kas ja kui palju on tegemist kangelastega. Inimesed, kes raha teenimise eesmärgil võõral maal relvastatult ringi käivad, ei saa olla väga toredad ja head. Eesti 20. sajandi ajalugu on täis lugusid sellest, kuidas võõrad mundris mehed ringi käisid, inimesi vangistasid ja hukkasid.
Loomulikult ei usu ma, et Eesti sõdurid Afganistanis samamoodi käituvad. Aeg ja olud on ju teised. Vähemalt ma loodan, et on, ja et ma ei pea kaasmaalaste pärast häbenema. Nii nende pärast, kes sõdivad, kui ka nende pärast, kes sõjamissioone korraldavad. Nii sinisilmne ma muidugi ei ole, et arvata, et asi üldse naftat ei puuduta. Aga, nagu öeldud — sõjaidee ei istu mulle kohe üldse. Eriti ei meeldi mulle, et Eesti riik võõral maal sõdimise peale raha raiskab. Aga see on vaid minu arvamus.
Ajalugu kirjutavad võitjad, ja nii jääb loota, et võidab see pool, keda esindavad meie sõdurid. Muidu oleme lihtsalt sissetungijad ja okupandid. Ja siis ei küsi enam keegi, kas on rikutud isiklike andmete puutumatust või mitte.
