Ken-Marti Vaher: Putini režiimi taltsutavad vaid lääneriikide jõulised sanktsioonid
Venemaa võimuladviku juhitud agressiooni Ukraina terviklikkuse vastu Krimmis saadab massiivne infosõda, mille sihtmärgiks oleme me kõik. Selle eesmärk on lihtne: hirmutada ning õigustada rahvusvahelist õigust jämedalt rikkuva Venemaa valitsuse militaartegevust. Propaganda on agressiivne, paljudes kanalites korraga ja koordineeritud, täis moonutatud infot, valesid ja lavastatud sündmusi.
Fabritseeritud fotod väidetavalt sadadest tuhandetest Ukrainast Venemaale põgenevatest inimestest muutsid õnneks kiiresti Vene propaganda paroodiaks. Samuti on selgelt ümber lükatud märksa tõsisemad süüdistused nagu ohvriterohked rünnakud Krimmi valitsushoonetele ja väited, justkui oleks Maidani väljaku protestide juhtijad saanud väljaõppe Eestis.
Need kohati absurdi kalduvad näited on ilmekaks tõestuseks, miks on tarvis säilitada selge mõtlemine ja läbinägelikkus, olla uudisallikate suhtes kriitiline, nii traditsioonilist kui sotsiaalmeediat kasutades. On tähtis, et koos keele tundmisega õpiksime, kuidas olla infovahendite suhtes valiv, sest seegi on kirjaoskus. Turvalisus algab meie peadest, suhtumisest.
Me ei tohi jõulisel ja valelikul propagandal lasta tumestada fakte ja hägustada suurt pilti. Ukraina territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevusele Krimmis saab olla ainult üks ühene reaktsioon: hukkamõist ning konkreetsete ja jõuliste rahvusvaheliste meetmete rakendamine Vene võimude suhtes.
Koostöös partneritega Euroopa Liidus ja NATOs toetame kõige tugevamaid sanktsioone Ukraina vastase agressiooni peatamiseks. Esimesed sammud on juba tehtud, kuid need saavad olla ainult algus. Vene Föderatsiooni valitsus peab selgelt mõistma, et nende tegudel on tagajärjed.
Mõjusad saavad olla sanktsioonid, mis on suunatud Vene võimuladviku liikumisvabaduse ja Euroopas asuva vara vastu. Eeskuju selleks on näidanud Ameerika Ühendriigid. Ukraina pöördumisel läänelikule kursile tuleb leida võimalikult kiire ja selge lahendus, mis põhineks Ukraina territoriaalsel terviklikkusel, suveräänsusel ja sõltumatusel ning rahvusvaheliste standardite rangel järgimisel.
Samas tuleb mõista, et Venemaa valitsuse tegevus Ukraina vastu tähendab kogu meie piirkonna julgeolekupoliitika ülevaatamist. Sündmused Ukrainas näitasid, kui oluline on siseturvalisust tagavate asutuste ja kaitseväe koostöö. Kui oluline, et riik pööraks võrdselt suurt tähelepanu nii oma avaliku korra, julgeoleku kui sõjalise võimekuse tagamisele. Ukraina õppetunnid näitavad, et seda ei tohi unustada ka meie.
Meie kaitsejõud on kõrgel tasemel, kaitsekulud on jõudnud 2 protsendini SKP-st, kuid vajavad suurendamist. Siseturvalisuse- ja julgeolekueelarve on seni olnud osa iga-aastasest eelarveläbirääkimisest. Viimaste andmete kohaselt on siseturvalisuse osakaal SKP-st 1,64 protsenti, mis on Euroopa Liidu keskmisest madalam.
Arvestades tänast olukorda ja turvalisuse eest seisvate tuhandete inimeste vastutust, ei tohi kindlasti lubada nende kulude vähendamist. Vastupidi. Korrakaitsjad Ukrainas on demonstreerinud julgust, truudust oma rahvale ja riigile ega ole allunud Venemaa provokatsioonidele. Ma olen kindel, et sama vankumatu on ka meie korravalve. Nad teavad, mille eest nad seisavad, nad usuvad oma võimetesse. Me peame teadvustama, et turvaline riik ei ole iseenesestmõistetav, selleks peab investeerima ja selle tagamisel ei saa teha hinnaalandusi.
