Keda folgiläbu häirib, saagu sellega üheks!
Kuumadel ja sumedatel karnevaliöödel voolas ka käratseva Rio baarides ja kohvikutes õlu ja caipirinha ojadena. Ja pärast loomulikku ringkäiku pidulistes, voolas see vedelik juba uues värvis ja aroomis Rio tänavakividel, pritsides vastu puid ja majaseinu. Rio lehkas. Väsinud karnevalikülalised pikutasid sealsamas väljakutel ja tänavatel ning väikesed lapsed magasid nende kõrval.
Viljandi tänavatelgi oli laupäeval pärast südaöist kirikukontserti üsna kitsas ja räpane. Folkijate purjus pralle varjutas lähedusest kostvad kaunid viiuli- ja torupillihelidki. Ja küllap sai suurem osa Viljandi linna haljastusestki sellel ööl kollase ja sooja veega kastetud.
Taaruvate folkijate vahelt kodu poole jalutades kihvatasin ja leidsin, et need paganama joodikud tuleks siit kohe arestikambrisse toimetada. Minu hinges helises veel habras kandlemuusika. Kontrast vihastas mind. Otsustasin, et Viljandi folk peab saama alkoholivabaks. Et see peab jääma kultuurseks ja viisakaks ürituseks kultuursetele inimestele. Folkijad peavad olema kasinad ja karged nagu kandlemängijad Jaani kirikus. Et joodikutel pole siia enam asja.
Kuid pühapäeva õhtupoolikul aidakontserdilt tulles märkasin, et õllejoojad olid kuhugi kadunud ja linn vaiksemaks jäänud. Ja päris õhtul, kui telgis algas viimane kontsert, avastasin, et saabuv tühjus ja vaikus on nukrad. Ja mu karsked mõtted tundusid ühtäkki ülekohtustena. Ilma folkijateta oli Viljandi taas unne vajumas nagu oksaroosikese loss. Just folkijad äratasid selle väikese linnakese elule, rütmile ja pulsile. Rõõmus melu ja elu kestis vaid neli lühikest päeva. Kas see oleks ikka väga suur ohver, kui kohalikudki nendel öödel ei magaks ja folgi elujaatava rütmi omaks tunnistaksid?
Rio de Janeiro tänavatelgi käis karnevalinädalal meeletu hööritav tants. Rahvamass voogas siia ja sinna, noored ja vanad, lapsed ja raugad. Kõigil sarved, liblika- või fallosetundlad peas, silmad ja näod kriimud, liblika- või inglitiivad seljas, viled ja ja õllepurgid käes. Selle linna niiske ja kuum õhk haises. Kui leidsin end ootamatult keset seda kära, õudust ja räpasust, tahtsin esimesel hetkel tormata tagasi hotelli, pugeda voodi alla ja oodata vaikust.
Ometi sukeldsime kuuma öösse, sellele lärmakale, räpasele, õlle ja kusehaisu järele lehkavale tänavale. Ja voogasime rõõmsalt keerleva, õõtsuva ja rõkkava rongkäiguga kaasa. Ja ühel hetkel märkasin üllatusega, et mu hirm kadus ja see imeline muusika kiskus mind endasse. Muusika, mida meie ees veoautol rõkkavast hingest ja täie rauaga tehti, oli vapustavalt ilus.
Aga ikkagi häirisid mu pilku need õllepurkidega mehed, kes vabalt ja laias kaares lasksid vastu majade seinu ja puid kogu joodud caipirinha ja õlle, mis nende kuumadesse ja rõõmsatesse kehadesse enam ära ei mahtunud. Pidu käis katkematult õhtust hommikuni. Kui mõnel tänavanurgal võttis maad vaikus, siis teisel nurgal kogunes kindlasti uus lärmakas seltskond ja algas uus muusika ja uus tants.
Linnaväljak oli ka hommikul vara pidutsejaid tihedalt täis ja pidu jätkus. See aga ei olnud minu jaoks enam mingi suur probleem. Me lihtsalt litsusime endid sellest soojast ja rõõmsast massist naerdes läbi. Ja kui see mass mind ootamatult mõne kuuma ja pruuni rinna vastu kinni kiilus, siis sain sellest lühikesest embusest ja säravast naeratusest vaid rõõmu ja energiat juurde.
Mingi ime väel olin mõne päevaga kohanenud ja mind ei häirinud enam tänaval tukkuvad mehed või naised, ei pikutavad raugad ega väsinud lapsedki. Elu ju käiski tänavatel ja väljakutel — kes kallistas ja suudles, kes mängis pillli ja kes magas muru või kivitänava peal oma mõnusat ööund. Minugi osaks sai rahvast tiine, lõbutsev, tralliv ja kärarikas Rio de Janeiro.
Ja Rio karneval ei ole pelgalt uhked kostüümid ja etendused sambadromil, mida üle maailma telekast imetletakse. Karneval on kõikjal. Istusin tänavakarnevali südames vana akvedukti juures platsiserval ja puhkasin oma jalgu. Ei häirinud selles ööelus mind lärmakad ja rõõmsad transvestiidid, kes möödudes oma puusi hööritasid ja vaimukusi pildusid.
Tegelikult ei häirinud see karnevalimelu mind enam üldse, sest ma ise olin saanud osaks sellest samast pöörasest peost. Olgem ausad, seda sodi ja rämpsu tänavatel, seda lärmi ja seda räiget kusehaisu õhus ei olnud mitte vähemaks jäänud. Tänavale pandud peldikute juurest jooksin nina kinni hoides mööda. Aga minu meelest käis see kõik nüüd juba paratamatult Rio karnevali juurde. Ma leppisin sellega. Sest ma olin tulnud karnevalile just Riosse.
Ja kui ühel öösel hotelli akende alt enam uusi atraktsioone sambadromi poole ei lükatud, täitis mind seletamatu nukker tühjus. Akna tagant kostis vaid öisele suurlinnale omast tänavamüra. Kui hommikul kardinate taha piilusin, nägin tavalist tiheda liiklusega Rio Brancot — bussid ja autod läbisegi, tihedalt üksteisel sabas kinni. Tuututasid ja trügisid. Tänav oli puhtam ja värskem kui tavaliselt. Rahvast ei kogunenud kusagil. Muusika oli vaikinud.
Rio pesi oma räpased tänavad vahuse seebiveega puhtaks, avas äride silmad vineerplaatide ja laudade tagant. Rio taastas pärast karnevali oma argirütmi ja see rütm oli ilma karnevalita veel tugevam ja pulss veel kiirem. Rio pulss ja rütm vaibus karnevalipäevade mõllus tema tänavatel voogavaks peadpööritavaks muusikaks ja hööritavaks tantsuks.
Tukkuval ja unisel Viljandil pole ilma folgita justkui rütmi ollagi, tema pulssigi pole alati tunda. Vaid folk äratab linna elule.
Jäägu siis pealegi folkijatele alles nende õlu ja alkohol, kui tagasihoidlikud eestlased selleta folgirõõmu tunda ei oska. Ja karsked nautigu folki ka edaspidi kaineks jäädes. Sest fiiling on üks. Folk ja sambakarneval — see on pidu sinus eneses, sinu südames. Igaühele oma ja kordumatu ja samas mingil viisil kõigile ikka üks ja seesama.
Sest folgimuusika, laul ja tants — see on osasaamise ja jagamise puhas rõõm. See on nauding, mida ootad ja tahad kogeda ikka ja jälle. Kaine peaga või purjakil, seda otsustagu igaüks ise. Käsud või keelud siin midagi ei muuda.
