Katrin Lust: Eesti on seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline
Iga kord kui ma tulen üle pika aja Eestisse, läheb üldpilt kodumaal ikka aina paremaks. Positiivseid muljeid on palju. Seda võiks alustada kasvõi saabumisest läikivasse Lennart Meri nimelisse lennujaama, kus saab nüüd isegi uhkest masinast Tartu bussi peale pileti osta ja tasuta internetis surfata. Inglismaa lennujaamad on Eesti kõrval suhteliselt aegunud asutused. Wifi eest tuleb Gatwicki lennujaamas näiteks maksta 18 naela.
Tallinna südalinna tekib uusi ehitisi, restorane, baare ja butiike nagu seeni pärast vihma. Üks on uhkem kui teine.
Pealinna tänavatel on praktiliselt iga kolmas auto mõni uus Audi, bemar või mersu. Mitu minuga Eestis kaasas käinud välismaalast on juhtinud mu pilgu just tihti sõidukitele, millega siinne inimene ringi vurab. "Teil on nii palju rikkaid inimesi," imestas üks sõber alles möödunud suvel, kui ta vaatas meie kalleid autosid tänavapildis suu ammuli. "Meil Inglismaal on inimestel palju tagasihoidlikumad autod," ütles ta.
Tallinna vanalinna kohta oli tal samuti öelda vaid kiitvaid sõnu ning paaril korral nimetas see suhteliselt rikkast farmeri perest pärit briti mees meie riiki lausa paradiisilikult muinasjutuliseks.
Ega endale jääb samuti lühikese kodus olemise kestel Eestist alati positiivne mulje. Kõik justkui toimib. Sõprade korterid ja majad on vingelt renoveeritud, maanteed on justkui äsja sirgeks lihvitud ning metsatukad idülliliselt rohelised.
Pealtnäha pole meie riigil tõesti tegelikult ju midagi viga. Mina ütleks, et Eesti (eriti Tallinn) on pealt suisa kullakarvaline ja minul endalgi on viimasel ajal üha tihedamini tunne, et milleks sinna mujale on mul vaja üldse enam minna, kui kodus on tegelikult kõik nii hästi.
Eestlase naha alla piiluma pääseb aga alles siis, kui siia pisut pikemaks ajaks paikseks jääda. Siis kooruvad välja meie valulikud murepunktid. Eriti selgelt tulevad need valukohad välja siis, kui imekauni vanalinna müüride vahelt välja astuda ja sõita Eestimaa äärealadele. Väga kaugele ei peagi tegelikult minema, et aru saada et meie inimesel on selles pealtnäha kullakarvalises riigis tegelikult väga raske.
Üks isa rääkis, et Eestis tõsteti hiljuti miinumpalka. Temal ka. Ta oli alguses selle üle väga õnnelik. Paar päeva hiljem tõsteti aga lisaks miinimumpalgale ka lasteaiamaksu ja kokkuvõttes ei suutnud see noor isa palgamuutusega säästa oma perele ühtegi senti. "Kokkuvõttes jäi ju kõik täpselt samaks!"
Ta lisas, et miinimumpalga tõstmine oli taas üks riigimeeste trikk, mis inimese elu reaalselt küll kuidagiviisi ei parandanud.
Minu kodu juures Tartus, Võru tänava lõpus, ehitatakse praegu uut maanteed, silda ja tunnelit. Kopad ja traktorid kaevavad jäise lume sees ööpäevaringselt. Viimati nägin ma sellist öist ehitamist naftakuningriigis nimega Katar. Seal nad võivad taolist riigiehitamist endale lubada, kuna nad on maailma üks rikkamaid rahvaid.
Taolist ehitustööd Eestis nähes oli mul mulje, et meie riik on vist ka üks naftakuningriik, sest mille muuga selgitada vajadust Võru tänava lõpu juurde asuva tunneli ehitatamisest.
Tartus elab 100 000 elanikku ja kogu elu on selles piirkonnas piisanud kaherealisest maanteest. Nüüd aga on äkki vaja tunnelit ja silda, nagu me asuksime New Yorki külje all. Kusjuures oluline on mainida, et see uus teeots asub pool kilomeetrit raudtee ülesõidukohast, mis viib nagunii samale maanteele.
See on koht, kus ma mõtlen et Eesti investeerib sellesse kullakarvalisse ilusse, samal ajal, kui rahvas vaevleb igapäevases rahapuuduses ja vaatab kuidas ellu jääb.
Ma ei saa tegelikult üldse aru, miks on vaja Eestisse neid ameerikalikke sildasid ja tunneleid, kui meil on nii väike riik ja nii vähe autosid.
Tegelikult ilmestab Eesti olukorda kõige paremini minu hambaarstist sõbranna jutt ühest oma kliendist. Sõbranna juurde olevat hiljaaegu tulnud proua, kes kandis pealaest jalatallani firmariideid. Sinna juurde kuulus uhke soeng ja geelküüned ning igavesti kallis kott ja saapad. Kui naine arsti juures aga suu lahti tegi, olid tema hambad nii halvas seisus, et sõbranna oli omamoodi šokeeritud. "Kui kogu see välisesse ilusse paigutatud raha oleks ometi läinud tema tervisesse!" ütles ta.
Minu meelest ilmestab see jutt pisut meie riigi ja rahva mõtlemist. Eestlane paneb hirmsat rõhku välisele.
Pealtnäha me ehitame seda kullakarvalist Eestimaad, mis turisti pilku püüab. Sisemiselt on aga meie riik siiruviiruline ning rahva heaolul on vähe pistmist selle iluga, mis pealinna tuledesäras paistab.
Kõigepealt tuleks ikka riigil oma hambad korda teha ja alles siis meiki (megatunnelitesse) ja geelküüntesse investeerida. Mitte vastupidi.
