Katrin Buchanan: Hambutu ja vaene maainimene näitab Eesti rahva tõelist palet
Eesti poliitik armastab rääkida arengust ja edasiminekust. Ta fantaseerib tasuta ühistranspordi võimalikkuse üle, räägib mahemajandusest ja muust peenest.
Eesti poliitik, prominent ja ärimees ei mõista tihti, miks on nii suur osa meie rahvast võimude peale vihane. Peaministri meelest küsivad õpetajad utoopilisi summasid ja president tahab raha eest eestlasi kodumaale tagasi tuua. Mul on vahel tunne, et Eesti poliitik on eraldi tõugu loom - selline, kes ei räägi oma rahvaga ühte ja sama keelt.
Andrus Kivirähk, kes on tavaliselt oma rahvale lähemal kui keegi teine, üllatas mind juba mõnda aega tagasi EPLi külgedel ilmunud loos oma sõnavõtuga. Nimelt noomis kirjanikuhärra rahulolematuid eestlasi ehk neid, kes virisevad oma elu üle, samal ajal kui neil on kõrva ääres moodsaim nutitelefon ja laual aurav hakklihakaste. Et Eesti elul pole ju suurt häda midagi. Mina küsiksin siinkohal, millal käis kirjanikuhärra viimati maal?
Eesti pole Tallinn
Jah, Tallinnas pole elul nagu vigagi. Siia võib vabalt kutsuda Lääne saadikuid, poliitikuid ja ärimehi ning uhkustundega ringi käia. Kahju on pigem sellest, et Tallinna ei saa nimetada kogu Eestiks, sest pealinnast välja astudes võib see sama külla kutsutud kummis rinnaga saadik südamerabanduse saada.
Eelmisel suvel juhtusin väikesesse Lõuna-Eesti külakesse. Poe juures ukerdasid joodikud ja tänavatel jalutasid ilmselgelt depressioonis ja puudust kannatavad töötud. Selles külas ei näinud ma mitte ühtegi nutitelefoni, vaid karmi Eesti maaelu.
Maainimesed on aga iga rahva juured ja eriti just eestlaste omad. Maalt tuleb piim ja liha. Maalt tuleb see, mis linnainimest elus hoiab. Kuidas on aga võimalik, et linnainimene sülitab oma juurte peale või unustab nad hoopiski ära? Selle „linnainimese“ all pean ma eelkõige silmas meie riigijuhte.
Suurbritannia talunik elab tihti paremini kui linnainimene. Kusjuures briti rikkur armastab elada maal rohkem kui linnas. Enamusel aristokraatidest, ärimeestest ja isegi staaridest on suursugune majakest mõne rahuliku metsa vahel, kus nad oma päevi õhtusse veeretavad. Kinnisvarahinnad maakonnas, kus mina elan (West Sussex) ületavad Londoni hindasid peajagu. Eesti linnainimene judistab aga maale kolimise mõtte peale õlgu - maal elavad enamjaolt ju vaesed.
200 eurot kuus
Minu jaoks on uskumatu, et ühe täisväärtusliku Euroopa Liidu liikmesriigi maainimene võib teenida, nii nagu ta ise mulle ütles, 200 eurot kuus? Uskuge mind, iga normaalne Lääne inimene saaks sellist summat kuuldes šoki ja asetaks meid silmapilkselt ühte patta Nigeeriaga.
Eestlastel on aeg pöörata pilk pealinnast kaugemale ja vaadata meie ühiskonda kaine pilguga. See, et Tallinna tänaval liigub ringi noor, kellel on käes kõige moodsam nutitelefon, ei näita kuidagi meie ühiskonna heaolu.
Hambutuid ja vaeseid Eesti külainimesi vaadates hakkab mul aga oma riigist hale. Kui Suurbritannias tuleb suur osa rahva jõukusest just maapiirkondadest, siis kust tuleb eestlase jõukus? Ainult kinnisvarast ja pangandusest...
