Katrin Buchanan: Eesti riik kuulub pättidele ja varastele
Eesti riigis on raske leida poliitikut, keda poleks karjääri jooksul saatnud mõni vargus, valetamine või laimamine. Eestlane ei vali poliitikuid enam selle järgi, kellel on puhtam minevik, vaid hoopiski kelle vargused ja vassimised on teiste poliitikutega võrreldes väiksemad.
Eesti riigis võib kõrvale panna kümme miljonit krooni ja endiselt kandideerida mõne panga juhiks või peaministriks. Jah, meie vabas Eesti riigis võib valetada ja vassida, korraks tagasi astuda ja siis samas tempos jätkata. Poliitikute koha pealt on eestlasel haugi mälu.
Silm ei adu juba ammu, kes kelle tagant midagi võttis või kes kelle parteisse kunagi kuulus. Poliitikud on nagu sipelgad, kes ühe mätta otsast teise ronivad. Kui mujal maailmas on riigijuhid jaotatud vähemalt nende poliitilise mõttesuuna poolest, siis Eesti riigis võib konservatiivist liberaal saada ühe ööga. Ma ei tea, kas eestlane üldse valibki poliitikut tema erakondliku mõtteviisi pärast või meeldib talle valimiste ajal kellegi make up või ülikond.
Kümme aastat tagasi alustasin ma noore tudengina ajakirjanikutööd Õhtulehes. Mul on nii meeles, kui noortest poliitikutest pakatav Res Publica rääkis rahvale sellest, kuidas meie riik kuulub pealekasvavale põlvkonnale ja uutele rikkumata nägudele.
Pealekasvav põlvkond toob muutuse
See oli väiksemat sorti koosistumine ühes baaris, kui Indrek Raudne võttis seltskonnas sõna ja rääkis õhinal sellest, kuidas Nõukogude aegseid poliitikuid on võimatu ümber kasvatada. Tema sõnul olid ainult noored ajakirjanikud ja poliitikud räpasest ajaloost puhtad ning suudavad seetõttu meie ühiskonda vaadata värske, rikkumata pilguga. Jalutasin läbi õhtuse vanalinna koju ja mõtlesin oma noores ja suhteliselt naiivses peas, et tal on õigus. Meie olimegi see uus pealekasvav ja aus põlvkond, kes pidi meie riigile andma positiivse muutuse.
Minu ema ei ole kunagi olnud poliitikast detailideni huvitatud. Kui Eestis lahvatas aga elamisloaafäär, oli ta esimest korda pisarateni pettunud. Ma ei mõistnud, kuidas saab meie räpane poliitika tavainimest üldse enam nii endast välja ajada. Aga ema vastas suure ohkega ja küsis kuidas on võimalik, et ka noored poliitikud on muutunud Eesti riigis varasteks ja pättideks.
Minu vanaema tehti pärast teist maailmasõda kulakuks ehk riigivanelaseks. Venelased ajasid ta külmal talveööl kolme väikese lapsega kodust välja. Minu ema kasvas üles väikeses saunas, mida rentis neile saladuskatte all õilis külamees. Ma olen vanaema suurt maja ja hobusetalle Lõuna-Eestis vaatamas käinud ainult korra. Süda ei lase sinna rohkem minna. Minevik on liialt valus.
Raske on mõista, et noored Eesti pollitikud müüvad vabatahtlikult Eesti rahva selja taga meie vabadust ja maid. Kui piinlik on mul täna suurtes kannatustes ja vaevades elanud vanaema ees, kes unistas oma elupäevade lõpuni vabast Eestist ja noortest, kes viivad meie riigi tippu.
