Kati Murutar: Supermeestest petishärjad
Mõnel juhul veel otsitakse põhjendusi, miks tellitud töö eest ei maksa. Üha levinumalt aga ei põhjendatagi enam midagi. Ringvõlgnevus on kujunenud reegliks ning külmade arvete tegemist nimetatakse “üle sõitmiseks”.
Minul isiklikult on kujunemas kohvikute-foobia. Kuhu mujale kui kohvikusse ikka selleks minna, et läbirääkimisi pidada. Nõnda siis algavad ja lõpevad eht-praegused inetused just kohvikutes. Mina, 56-kilone naissoost kirjasõna-professionaal, istun masendava järjekindlusega kohvikuis sajakiloste härgadega, kes peavad tublile lasterikkale perenaisele kõnesid sellest, miks nad mulle oma tellitud töö eest ei maksa.
Nad suisa manitsevad, et praegusel ajal, mil teeneid tuleb osutada sõprusest, ei tohigi rahast rääkida — mis eeskuju sedasi lastele antakse, oleme maksmata sõbrad edasi ja räägime hoopis millestki ilusast…
Esimene kohvikuskäik.
Kohtusime pasta-taldrikute ümber ühe tõhusa ettevõtjaga — heas toitumuses ja ilusa kuldketiga onu. Igasuguste töiste jutuajamiste juurde söömine on mu meelest väga vale tava — ärilõunate ajal töötab pea, mitte magu ning toit laotaksegi seedumatu massina makku. Palju tunde — ja uuemal ajal isegi kuid! — on pärast paha olla.
“Teeme midagi lahedat!” pakkus onu.
Üks tarviline suurtrükis osutus piisavalt lahedaks koos tegemiseks. Tore onu nimetas mõistliku summa — mina saatsin iga natukese aja tagant aruande-ülevaate, mida ja kui palju tehtud. Et vastutust jagada ja osadust hoida. Töö peale sai vahva vana toetajaks trükitud ning tema enda nimetatud summa peale arve kirjutatud. Kel vähegi raamatupidamisega kokku puutumist olnud, see teab, mida tähendab arvete numeratsioon ja käibemaksukohuslus, tagasiarveldamine ja riigile tühja arve pealt maksmine.
Mõnda aega e-kirjutamast ja telefonile vastamast hoidunud tore tegelane ütles pärast pikka püüdmist ja keelitamist, et nüüd on teised ajad ja raha pole. Ta oli koduhoovi plaatinud, autot uuendanud ning seetõttu kõigi endast sõltujate kraane kinni keeranud. Püüdsin olukorda lahendada, jagades toona pakutud summa mitmeks osaks. Ei midagi. Pool aastat on möödas. Nüüd võiks järgneda kõigi laste sappa võtmine ja anuma minek — ent see võtaks mu elust veel ühe päeva, kulutaks kütust ning alandaks mu enda inetuks.
Seda meest tundev teekaaslane ütles: “Tõenäoliselt ütleks ta sulle, et sulle polegi tegelikult mõtet maksta, sest sul pole keelküüsi ega silkoonu, sa ei oska raha õigesti kasutada — mis heinaküüniehitus, kütusepump ja laste kooliasjad — räägime parem millestki huvitavamast, ärme räägi kogu aeg ainult rahast!”
Kusjuures eks seda vahvat venda ole põhjust ka tänada — tema pakkumiseta poleks seda suurt tööd ette võtnud. Jumal tasub ja mäletab. Kindlasti. Tulutu lunimise hetkil sain aga teada, miks meie kultuurirahvas ja eliitboheemid on hakanud rahateema puhul tülitajaid needma ja sajatama.
Abitus oma teenitu kätte saamisel ning jõuetus selle ebaõiglusega sõdimisel ajabki pingule ja pinevile nagu katkeva pillikeele. Üks lisa-plõnks — ja pasunasse!
Teine kohvikuskäik näitas mulle üle laua solvunud sajakilose supermehe mossis näokest. Kuidas sa tohtisid mulle minu tellitud tööde eest arve esitada — mul lähevad lapsed kooli, on vaja läptoppe ja tipptoppe, suvel imesid laagrid ja värgidsärgid. Ma ei taha maksta. Ei maksa. Mis siis, et tellisin ülisuure ja eriti probleemse töö, mis võttis kolm-neli nädalat ja uskumatus koguses närvirakke.
Sel kaunismehel on kombeks sind ära kasutades jutustada oma miljonitest ja sidemetest, teenetest ja isiksuslikest väärtustest. Ta jutlustab pühalikul toonil, kuidas praegu tuleb üksteise jaoks kõike tasuta teha. Ülistab kõike tasuvat sõprust, ilma et me omavahel õieti tuttavadki oleksime. Kui ta jätab oma sõprade juurde lapse hoiule, ei teavita ta neid ka sellest, et väiksekesel on astma, allergia ja veel mõned väiksemad erivajadused. Küll sõprus korvab ebamugavused ja probleemid.
“Ma saan tulevikus su sõpradele ja sugulastele kasulik olla,” lubab su arvet teeneteks konverteerida püüdev mees, kellel tegelikult pole võimalik mitte millegagi kasulik olla. Tore skeem: sina praegu kõike mulle, mina võib-olla kunagi midagi neile. Mida minu lapsed ja muud loomad seni söövad? Võõra vennikese libedaid lubadusi ja õõnsat enesekiitust?
Täiesti loogiliselt hakkas tühitellija pärast kõiki mulle tekitatud probleeme otsima mu töös vigu. Kuidas teisiti. Võib-olla oleks midagi isegi maksnud, kui sinu töö oleks olnud semmoinen ja tämmöinen… väljend, mida ta kasutas, oli tegelikult “ümmargusem”. See professionaalitöö petis-pruukija ostis teenuse, kuna ei valda ise minu osatavat eriala. Kuna ei valda, ei saa hästi oma asju ajada. Oma asju aga peab ta tegelikult nii palju kogu muust, lihtsurelikust maailmast kõrgemal seisvaks, et tema heaks töötamine peaks olemagi tasuta au ja privileeg.
Ja jälle räägib minust kasvult täpselt poole suurem mees mulle, kui rasked ajad, kui kulukas, kui palju laste koolitamine võtab, kui vähe võrreldes varasemate miljonitega talle endale… ühesõnaga öäk! Jälle!
Ja firmadega on meil uuemal ajal täpselt sama lugu. Üksteisel lastakse ehitada ja rajada, vedada ja varustada — ja siis sõidetakse lihtsalt üle. Ups ja sorrikene, ajad säherdused.
Omavahel kokku hoidmise ja üksteise toetamise asemel, mida raskete aegade alates loodeti, on käibele läinud lihtviisiline kelmus ja kirve selga löömine.
Rasked ajad olgu kõigil teistel, mitte minul, turskel tropil. Kuna olen teistest tugevam, pistame enne väikesed peetrid nahka. Ja ühiskondlikus tööjaotuses on paratamatult need väikesed peetrid just pehmete väärtuste tootjad. Meie teeneteta ei saada hakkama, aga meid süüakse kõigepealt ära.
Õigemini meie lapsed. Heakene küll, väikesed peetrid, kelle masu on oluliselt täpem ja pupum kui suurte peetrite oma, ei investeeri, reisi ega sõida autoga. Praegu. Aga nende lapsed tahavad ju süüa — kuni suured peetrid oma laste läpakatest ja kolledžitest räägivad. Pöialliisid ja tuhkatriinud ei taha ennastimetlevaid härgi nuumata!
Ega ma neid kaht — ega mitut muudki külmaks läinud — töötasu kätte saada looda. Nagu teiegi ei looda kunagi näha enamust teile maksmata raha. Lihtsalt sai kergem, et võisin teiega, kes te samuti päevast päeva tünga ja tünni naudite, jagada arvamust, et see ongi nüüd seaduspära ja elunorm.
Meie, kes me oma ala ja ametit, missiooni ja kutsumust austame ja armastame, teeme paljusid oma töid mingi aja — näiteks terve elu — ka ilma rahata. Mõnikord saame tasuks võileiva või meepurgi, mõnikord naeratuse või tänu. Praegu ilmselt proovitaksegi meist paljude tõelist tahtmist ja meelekindlust — kas soovid ja austad seda pühendumist tõesti või tegid asja seni vaid papi pärast?
Kui palju projekte ja üritusi alles jääb? Väikeste peetrite omad. Suured peetrid ilma pekita ei pühendu.
Neid, kes aga Teenivad praegu ka rahata ning jäävad oma rajale truuks, ootab ilmselt ees helge jõuluüritus. Mina küll usun ja loodan, et kõik saab kord tasutud. Õiglaselt.
