Kati Murutar: Seksuaalenergia teisendamine sõjas
Armastus võib paradoksaalsel kombel muunduda nii loovaks ja sünnitavaks kui tapvaks ja lammutavaks väeks. Armastuse energia üks lihtsamaid ja tuliseimalt tuntavamaid kujusid on seksuaalenergia.
Selle sublimeerimine muudeks energia avaldumisteks on kõige selgemalt tajutav, nähtav — ja ka (populaar)teadlastele enim tööd andnud. Fromm, Freud ja Jung on meile pikalt rääkinud, milleks ja kuidas kõik sugutungi vormida saab ja võib. Missiooni täitmine paneb meid seda sageli tegema. Selle asemel, et volilt ringi ennida, teeme tööd, loome, vastutame ja võidame igapäevaseid väikseid lahinguid. Sublimeerime seksenergia eneseteostuseks.
Sõjaliste missioonide puhul käib veel rajum energiate sublimeerimine. Eros sulatatakse ümber Tanatoseks, surm käib tihedalt Armastuse kõrval — ja on ometi Armastuse energia üks avaldusvorme. Inimkonnaga sama vana kõverpeegel. Pikale veninud lastehaigus. Meie liigile omane sügav tragöödia.
Mõne aasta eest, kui algas Iraagi sõda, ei osanud ma seda mõttekäiku veel sõnastada. Armastuse energia terviklikkuse tunnetus polnud endal veel õigete sõnade leidmiseks küps. Süda ütles, et Eesti sekkumine sellesse “missiooni” on väga vale — enese ebaküpsus keeras aga selle tunde väljendumise vihaks. Kuna mu tollaseid lähimaid sõpru Siiri Sisask oli Res Publica sõdurina Riigikogus, väljendas ta oma partei seiskohta: Eesti on NATO liige, selle organisatsiooni peetud sõda on seega ka meie sõda, sest kuna NATO tagab meile kaitse ja vabaduse, võitlevad meie poisid Iraagis Eesti riigi eest.
Tänasest võrreldamatult toorem mina pistsin vahutama: Bush sõdib võõras kõrbes nafta ja muude maavarade pärast ning kui meie poisid osalevad selles võõras röövsõjas, saavad nad ise väga vale asja pärast surma ning tõmbavad meie riigi peale Jumala õiglase viha tükkis terroristide ja lihtsalt ebaõnnega. Tapmine külvab tapmist.
Siiri solvus. Pole tänini andestanud. Ja ma olen selle üle sügavalt õnnetu.
Siiri mängis koos Merca ja Meziniga — ja Olmaruga — mitmeid aastaid Vanemuise teatris muusikalavastuses “Marelene” Dietrichit. Seal oli meil stseen, kus kaunis daam tuleb purupurjuna Teisest maailmasõjast, mörisedes: “Tervisi Ameerika rahutoovate vägede poolt!” Mörises, sest naine temas oli kaduma läinud. Väga valesti väljundatud Armastuse energia oli pöördesse aetuna vägistanud sellest ilusast hingest hermafrodiidi, hoora ja hüljatu. Täpselt sama juhtus tantsijatar Isadora Duncaniga, kelle elukäigust rääkivate raamatute kuhjast üks kannab pealkirja “Isadora sleeps with Russian Navy”…
Marlene jäigi tina panema ja purjuspäi üha sõjast heietama — kuidas poiste tühjadesse soontesse vaid vett tilgutati, kuidas ta sõduritele jeepide tulede valgel laulis ja nende silmarõõmuks alasti päevitas… Mida muud kui iseennast tal tõesti sinna rindele viia oli.
Meie Merca sai Marlene loost — ja oma sõpruskonnast — inspiratsiooni, mitte hoiatuse ning läks rahuvalvajaks. Tänu sellele, et Eesti ei osalenud tol ajal ühelgi missioonil, mis Armastuse väe värdjalikuks väänab, ta lausa sõtta ei sattunud. Tänu sellele ei hukkunud tema kui naine ja Näitlejanna — meie rahvuslik rikkus.
Juudid ning veel mõned rahvad solgutavad oma naisi kui rahvuslikku rikkust sõjaväes. Kahtlemata kannatavad naised selle välja — sest naised on tegelikult iga päev sõjas Armastuse eest. Naised võitlevad elu ja laste, kodu ja tuleviku eest.
Naiste erinevus meestest tundubki olevat see, et nad võitlevad poolt, mitte vastu — see annabki jõu. Selle pärast õnnestubki naistel loodusliku rakenduseta seks-energia sublimeerida loomiseks ja spirituaalsuseks ilmselgelt kergemini kui meestel. Minu lugupidamine munkade ja väemeeste suhtes — nende lihasuretamine on mitmekordne kangelastegu, kuivõrd meestel on pea ja saba omavahel võrreldamatult primitiivsemas ühenduses kui naistel.
Rahvasuu ütleb, et mehel on süda püksis — naisel asub seal mõistus. Ehk siis sugutung ühildub meestel ka vanarahva tarkuse kohaselt seksuaalenergiaga, naisel viib sigimis-iha mõistuse peast. Ajutiselt. Kuni laps on eostatud. Olen näinud ja kogenud, et naiste sugukirg on oluliselt isikustatum ja mitmeplaanilisem kui meeste paugu-kihu. Naised peavad usaldama ja kiinduma — selleta ei tule orgasme ega tegelikku suhet. Naised lähevad käima konkreetse mehe pilgu ja nahalõhna, läheduse ja olemuse peale — mitte teoreetiliselt. Mistõttu naised ilma konkreetse ihalusobjektita erutunud pole — neis peituva Armastuse sooline komponent sublimeerub.
Rahuolukorras pühendub meheta naine lastele ja loomadele, loomingule ja tööle — tal on palju lihtsam olla nunn kui mehel munk. Sõjaolukorras suunab naine kogu jõu ja kire võitlusse — ning kardetavamaid sõdalasi kui amatsoonid pole teatavasti olemaski.
Meie poisse ja mehi ajab militaarsele missioonile mehelikkus. Nii toores kui küps. Aga sugutungiv mõlemal juhul. Poisikesed lähevad palgasõduriteks ja elukutselisteks rahutoovateks killeriteks selleks, et tõestada oma mehelikkust, suutlikkust, kõlblikkust. Kui ellu jäävad, saavad Armastuse osiste Erose ja Tanatose suhted paika, armastavad naist ning sigitavad ja armastavad lapsi, kellele nad kodu ehitavad ja armastavad.
Paraku on ka naist, lapsi ja kodu armastavatel meestel mõnikord suluseis, nii et nad ei oska armastuse nimel muud teha kui tappa. Ka pereisad lähevad pangalaenu ja pere pärast sõtta. Ühinevad võõral maal võõra sõjaga ja kangutavad võõra karma katastroofid kaela nii endale, oma perele, riigile — kui seega kõigile meile.
Öelge pealegi, et kui täismees läheb palgasõdurina sõtta, on see teadlik professioon ja mis kõik. Kui see toob kaasa tema surma — ja ta ei armasta seega oma naisele enam lapsi ega armasta oma lapsi suureks — ei kehti enam ükski ratsionaalne sõja-poolt-argument. Lisaks toob ta seoses sellega, et kõik siin ilmas on kõigega seotud, kaasa karistuse oma riigile ja rahvuskehandile.
Mehed sublimeerivad kaugetes kõrbedes Armastust surmaks. Ja meie, väetid, ei saa täpselt aru, miks Jumal meie rahvast ja riiki karistab, miks paljud asjad teenimatult valesti lähevad. Mida enam arenen ja näen, seda veendunum olen: sõda ja võõrastel missioonidel osalemine on üdini vale ning selle kasuks otsustajad on kurjategijad oma maa ja rahva suhtes.
Lubage lõpetuseks jutustada lühilugu kui positiivse programmi kontsentraat. Eesti poiss läks Iraaki — või Afganistaani — missioonile. Tal oli õnne — ta ei jõudnud kedagi tappa, ei sattunud miini otsa ega saanud raketiga pihta. Tal oli veel enam õnne — ta armus ühte külla joogivett küsima minnes kaunisse Fatimasse. Tal oli uskumatult õnne — Fatima armastus eesti poisi vastu avas tema vanemate silmad ja südame nii, et nad olid nõus. Olid nõus, et tütar sõidab armastatuga Eestisse — tapmise ja tumeda tuleviku eest ära. Noored abiellusid. Nüüd ootavad nad juba teist lapsukest, kelle rahvuseks kirjutatakse Maailmakodaniku passi EESTLANE.
Utoopia? Kui ainus mõeldav õnnelik lõpp on utoopia — siis tulebki sõdimast loobuda. Make love, not war!
