Kogu inimkonna ajaloo vältel nii enne kui pärast Kristust on enesestmõistetavalt risti löödud kõik, keda ei mõisteta ja kes tunduvad oma haaramatuses tülikad ja hirmutavad. Nõrgemad süüakse ära niikuinii — tugevamad tapetakse veel kirglikuma viha ja vastumeelsusega.

Erinevalt tänastest ristilöödavatest pole Jeesuse märtrisurma unustatud. See on kirjas piiblis, see kerkib meie mäletavate peade kohale igal kevadel. Erinevalt praegusest meediast on pühakiri üks, üldine ja püsiv. Meedia tekitab aina uusi märtreid ja mulle ning eile ristilöödud on homme ununenud. Tänapäeval pole õieti nagu põhjustki millegi nimel uskuda-loota-armastada ega ennast ohvriks tuua. Ohverdus unustatakse kohe — hea, kui ta vastugi võetakse. Sageli ei märgata seda aga vastu võtta, nii et nüüdses infomüras ja inimeste paljususes kipuvad kangelasteod lühidalt öeldes mõttetuks muutuma.

Ilmselt seoses 40-aastaseks saamisega olen viimastel nädalatel tavaliselt rohkem pidanud intervjueeritavana vastama küsimustele, mis tunduvad teistele ajakirjanikele olulised ja aktuaalsed. Üks korduv küsimus on: miks just sina andsid välja oma papa Harri Vasara kaksikplaadi, korraldasid Estonias austamisõhtu ja lasid ETV-l selle salve sättida. Aga sellepärast, et Eesti riik on ju unustanud nii Harri Vasara kui teised üsna hiljuti lahkunud. Selleks ei peagi ära surema, et unustataks nii erakordne anne. Pruugib hetkeks vaikida — ja juba matab uue teabe tulv nii mäletamise kui tänulikkuse. Uue teabe tulv on nii kaootiline ja lärmakas, et üks ajakirjanik ei tea sedagi, et teine ajakirjanik esitas sellesama küsimuse juba eile ja kolmas üleeile.

Äsja salvestas armas kolleeg, ajakirjanduskorüfee Mati Talvik minuga Tähelaeva saate, mis on eetris 8. aprillil. Ka seal tuli seesinane unustamise teema korduvalt jutuks. Esiteks nii Vasara-vanamehe riikliku unustamise asjus kui selle džunglistaaride tõsieluka seisukohast, mis paari aasta eest telekas ju peaaegu et päris vaadatav oli. Koit Toome ohverdas tollele absurdsevõitu džungliskäigule terve aasta oma elu parimast ajast. Loobus tol suvel neist kontsertidest ja pakkumistest, mis löönuks teda märksa vähem risti kui too vihmametsades lätlaste ja leedukate õeluse ja produktsioonifirma halastamatuse käes smoorimine. Sai eluohtliku nakkushaiguse, mille tagasilööke võivad tulla elu lõpuni. Kuigi Koit heitles end vaatamata kohutavale seisundile eestlastest finaali, jäi ta vennasbaltlaste amatsoonide järel kolmandaks ega saanud auhinnaks nõgestki.

See aga polegi veel nii trööstitu kui tõsiasi, et toonane meeletu eneseületamine ja eluga riskimine on totaalselt unustatud. Sedasorti märterlus arendab inimese enese isiksust, karastab ja katab karmavõlgu — rahvas, raibe, ei mäleta. Ja Talviku-saate salvestuselt koju sõites mõtlesingi oma tavapärast 200 kilomeetrit läbides, et ma ise ju ka enam õieti ei mäletanud, millisest jamast me koos teiste džunglistaaridega jummala vabatahtlikult ja täiesti mõttetult läbi käisime. Endaga juhtunut ja seotutki ei mäleta, mis siin muust rääkida! Unustamise kiirus on nii suureks kasvanud, et täna, kui Gerli Padar läheb Eurovisioonile Eestit esindama, ei mäleta me enam sedagi, et paari kuu eest pakkus ka Koit oma lugu eestlaste teenistusse. Tühja kah. Lugu käib raadiojaamade pleilistides ikka edasi, Koit annab paljude muude projektide kõrval oma bändiga kontserte ning ma lähen esimesel võimalusel teda kuulama. Et ei unustaks. Kui ei unusta.

Teine korduv küsimus, mida kolleegid-žurnalistid üha esitavad, on: kuidas sa välja kannatad selle julma materdamise, mis tabab sinu tekste ja tegemisi internetikommentaarides. Ütlen veel kord: ma ei loe kommentaare. Kui portaali või väljaande soovitud tekst on ära kirjutatud, saadan ta tellijale ning järgnevat kakakoske ei käpi. Juba aastaid. Kunagi ammu, kui netti nuuskima läksin, et mida siis öeldakse kah, pidin vihkamise ja minu arvel enese väljaelamise lööklaine kätte lausa ära surema. Seda ei saa ma endale lubada — nii palju lapsi ja loomi ja ülesandeid on tulevikku tassida ja täita, et ma ei tohi netis sobrades end surnuks peksta lasta.

Olen enda jaoks välja mõelnud, et teatud osa lugejatest leiab mu tekstidest enda jaoks olulised mõtted nii kaasaelamiseks, samastumiseks kui vaidlemiseks. Teine osa aga saab anonüümselt laamendades välja elada isikliku rahulolematuse, katkisuse ja painajad, mis lööksid muidu katuse suisa viltu või pealt ära. Tänu võimalusele end netis tühjaks laadida ei tapa nad ennast või teisi ära ega tule tänavatele või küla vahele vägivallatsema.

Kui vastasin Raadio 2 saates “Ülekuulamine” sellele netikommide talumise küsimusele, avaldasin kaas- ja kahjutunnet. Et endale vastumeelset tööd tegevad või suisa töötud raiskavad oma elu arvuti taga aega surnuks lüües. Selle asemel, et oma elus midagi muuta — et mitte teha pooltööd poolpalga eest, elades poolkodus poolpeeretavat elu — puristavad tühja. TV 3 “Kahvlis” palusin Hannes Võrnol ja Kiur Aarmal end lahkesti selle sitaga sidumata jätta, mis järgneb send-nupu klikkimisele. Minu pärisosa on teksti kirjutamine, järgnev ei puutu minusse. Kui puutuks, mataks ebaõiglus hinge — keegi, kes ei julge üht täiuslikku ja terviklikku elugi elada, suurelt mõelda ega julgelt tegutseda, võtab sõna naise vastu, kes päeval majandab ja organiseerib, toidab ja katab, öösel kirjutab ja elatab. Ent nende valestimõistmiste, sildikleepimiste ja poksikotistamiste vastu ei saa muud kui end nendest distantseerida. Mõistlik inimene pühendub oma lastele-koertele-hobustele, keskendub kevadlilledele-lindudele ega sori prügikastis.

Tõsi küll, see, kellel on lapsed, loomad ja kinnisvara, on tegelikult nii kuradi haavatav. Mu lapsed minu teada neti-prükkarid ei ole, ei käi ei kommenteerimas ega kommentaare lugemas. Aga teatav ebaõigluse ja väärtõlgenduste lööklaine tabab kindlasti ka neid. Ent paraku on nii, et siia ilma sünnitatud inimesi ei saa lõpmatult ega täielikult selle ilma eest kaitsta. Mida suuremaks lapsed kasvavad, seda enam toovad nad ise meie õuele välis-ilma valestimõistmisi ja võikalt võõraid vibratsioone.

Ükspäev just helistas mu vanimale tütrele mingi külaplika, kes nõudis kõigepealt tema vanemat venda. Kui ei saanud, siis teatas — üsna otse öeldes — ,et kui meie vanima poja käest sedasamustki ei saa, tuleb ja sõidab vanimale tütrele lõuga. Sellisel hetkel kihvatab küsimus: mis õigusega? Kuidas tohib mingi tegevusetu-mõttetu-perspektiivitu külalita isegi mõelda sellele, et tuleb meie koju oma õnnetust meie kaela välja elama? Loomulikult mõtlen siis mõistapüüdvalt, et tegevusetult-mõttetult-perspektiivitult küla vahel töllerdaval noorsool on kevad kubemes, väljundit pole ja üldse. Ent ebaõiglane vägivald lööb sisikonna keema ikkagi. Selleks, et oma lapsi linlike õhtute käest päästa, oleme maale kolinud — mis tingib topeltintensiivse elurütmi. Et meie lapsed ei kipuks õhtuti-nädalavahetuseti samuti küla vahele jaurama, olen neile lapsehoidjateks hobused ostnud — mis on teatavasti ülimalt töö-raha-energiamahukas moodus lastele õnneliku lapsepõlve kinkimiseks. Ja siis püütakse mingite telefonikõnede-netikommidega kogu seda igapäevast eneseületamist halastamatult ja ükskõikselt pihustada. Enamasti küll piisab, kui helistaja numbril tagasi helistada ja lubada koolidirele või politseile teatada, aga…

Nüüd küsis ka Mati Talvik, kuidas minusugused tulevad toime rahva-oma-olemise räpasema poolega. Kuulujuttude ja kommentaaridega. Siis tunnistasin, et mul on üks tugi ja varjupaik. Tunnetuslikus, emotsionaalses ja inimlikus mõttes. Arvan, et igal inimesel peab olema keegi julgustav teekaaslane, kellega solidaarsust tunda ja kelle meenutamisest jõudu juurde saada. Me pole Oliver Kruudaga nii lähedased tuttavad, et väga sageli kohtuda — intensiivset elu elades pole selleks aegagi. Aga alati, kui ma mõtlen suurelt — palju suuremalt kui mu tegelikud võimalused — rehkendan endamisi vargsi, et kui järgneb hävimine ja head plaanid lõpevad miskipärast väga pahasti, võin ju alati minna ja Oliverilt abi paluda. See on umbes nagu vihmavarju kaasaskandmine selleks, et vihma sadama ei hakkaks. Ja teisalt arutlen, nähes teda kui enda jaoks ülimalt positiivset teekaaslast roosadel esikülgedel üha õelalt ja vääralt tõlgendatud kaanepoisina, et näe — tema on kõige „selle” käes ellu jäänud, jään ka mina. Oma palju vähema ja tühisema „selle” käes. Need mastaabid, mil määral ristilööjad valesti mõistavad, heategude ja teenete eest karistavad, on Oliveri puhul sedavõrd suured, et oma pisike rist, millele naelutatuna end aeg-ajalt leiad, ei ole end temaga võrreldes enam nii tappev.

Kui on tugi ja varjupaik — kui tahes teoreetiline, kas või tugiisiku enese teadmata — on ristilöömise ja unustamise fenomeniga lihtsam toime tulla. Mul on vaja unustada õelad lugejad, kelle jaoks mu siirad tekstid ja ausad avaldused on vaid nende mürgiaurude vallandamise ventiil. Oma lugusid kirjutades ja mõtteid jagades hoian silme ees sõbralikult kaasa mõtlevat lugejat. Muidu ei suudaks kirjutada. Kes aga sõnu teeb-müüb-sööb, ei saaks kirjutamata endast sõltujaid toita. Vaen ja vägivald, pidev oht saada risti löödud — ja kohe seejärel unustatud — tuleb oma igapäevaste pühendumiste juures ka sellepärast unustada, et maailm on väsinud vihkamast. Tõsi küll, mida põhjalikumalt õnnestub ristilöömine, ohverdamine ja unustus unustada, seda karmimalt see taas ja taas üllatab. Aga eks üllatumine ole lapsemeelsuse oluline osa — ja lapsemeeleta pole loovust.