Tegelikult on küll nii, et koerad ega üldse mingid loomad ei ohusta ennast nii arutu ja mõõdutundetu ületöötamisega, viieks kiskumisega ega hüper-püüdlikkusega nagu naisinimesed. Just see eriline liik, naised — mehed mitte. Mehed on teatavasti igavesed lapsed, kes tahavad ja oskavad puhata ja mängida. Mehed ei kipu end oma olemasolu õigustamiseks sedamoodi orjastama nagu naised. Mehed jätavad endale kõigi maailma hüvede kätte teenimise kõrval siiski klubi- ja pubiaja, jõude istumise ja lihtsalt olemise hetked. Naised ei jäta.

Tean omast käest, kuidas alalise mobiliseerituse ja iga hetke kasuliku tarvitamise taktis tuleb üsna täpselt iga kolme kuu järel kopp ette. Kvartaalsete tsüklitena viskab kogu elukorraldus üle. Ehkki süüdi pole ei elu, korraldus ega suhted, vaid hoo ja hoobi vahele jäävate hingetõmbamisteta pingepiiritamine.

Rahvakalender teab seda ka. Kirikliku kalendriga ühes rütmis ja tsüklis aastat jõukohasteks perioodideks ja hõlmatavateks lõikudeks pööripäevitades kehtestatakse päevad, mil naised peavad puhkama ja pühasid pidama. Üldistatult nimetades baabapraasdnikud on selleks, et saada ratta pealt maha temakesed, kes juba talude tööjaotuses ilmast ja nädalapäevast olenemata täidavad üha kohustusi. Suurelt jaolt töödega, millest ei jää hunnikut ega üldse mingit jälge — kõik süüakse ja määritakse kohe jälle ja ikka ja uuesti ära. Et põhjamaine masekas hetkekski eemale tõrjuda, on tavandikalendris just naistele päevad, mille suguseid meeste jaoks keegi ei kehtesta. Sest mehed kehtestavad enda jaoks ise päevi, mil mürrata ja jorrata, naisi rajalt maha võtta ja mitte midagi klassikalises mõttes kasulikku teha.

Nüüdisajal on olmekarusselliga konkureeriv erialatöö ja ametialane eneseteostus naiste käes samasuguseks halastamatuks igiliikuriks muutunud. Ja ega me kuula, kui ka kuuleme, et sel või teisel päeval on naiste tööd keelatud, sel või teisel päeval ei tohi naised teha töid, mis on ringleva liikumisega seotud, või et on pehmed ja kõvad ajad, mille vastu sõdides tehtud tegemised ei vii kuhugi. Ei kuula, kuigi poolikõrvu kuuleme, sest kogu maailmas saada olevat endale krattides pole aega ega jõudu miskit kõrvalise või iganenuna tunduvat kuulata. Tehnika progress ei tähenda leevendust naistele. See tähendab, et olme ladusamaks muutudes võetakse endale veel enam ja veel mitmekesisemaid rolle ja ülesandeid. Sunnitakse end veel massilisemalt ja üldisemalt.

Mis siis, et kopp tuleb ette. Kusjuures, kui naised kuulaksid, et just kriitilise kolme kuu tagant on baabade , võtaksid nad sedagi lisakohustusena. Vaja, siis vaja — kohusetundlikult kõrtsi ja ehale, käsk on käsk! On ju nii, et naised on lisaks endale mõeldud kadripäevade ustavale tähistamisele ka need tublid, kes mardisandistuvad, sest ürgnaiselik kohusetunne sunnib isegi tavandlema truumalt kui mehed, meestegi eest.

Olen nii kogenud kui ka pealt näinud seda, kuidas naised asuvad kolleegi, tööandja või lihtsalt teekaaslase palve peale võimalikult ohjeldamatult pummeldama, sest neilt oodatakse seda, kuna töö tahab tegemist. Ei Ken Saani ogarusi ega Jan Uuspõllu ümber üles ehitatud häppeninge oleks sedavõrd värvikaina kokku saadud, kui tublid naised poleks vastutulelikult teinud nii, nagu töökäsk kohustas.

Oleme harjunud põlglikult pirtsutama eesliite nais- vastu poliitikute, kirjanike, juhtide ametinimetuses. Aga tegelikult ütleb see “nais-” vägagi palju. Ütleb, et tegemist on eriliselt alalhoidliku, kohusetundliku ja maksimalistliku variandiga. Mistõttu näiteks naissõdalasi on osatud ajaloos meestest enam karta. Kompromissituse ja surmapõlguse pärast. Ja mistõttu mu meelest oleks hullus ja kuritegu jutukski võtta noorte eestlannade massilisem sõjaväkke või militaarteenistusse kutsumine, kui see praegu vabatahtlike omal algatusel käib. Naiseomase häälestatuse tõttu on temakesed nagunii pidevas sõjas. Sõda elu eest, edenemise nimel, selle ja tolle vastu. Sõda!

Tean ja tunnen “Meeleheitel koduperenaiste” valikust enim just Lynette Scavo tüüpi tööloomi. Neid, keda on turvaline ja tõhus palgata ja käima tõugata, sest erinevalt meestest teevad nad alati ära kõik ja rohkem, ei otsi iialgi põhjendust ega põhjust puhata või tegemata jätta.

Orientaalne Kuldse Emise aasta, mis tõotab kõik otsad sõlmida ja pooliku lõpetada, lubab Jäärale veel eraldi, et sel aastal on raha teenimine mänguline ja vaba tegevus. Kas mõni nais-Jäär, kellel on laenud, liisingud, telefoniarved, kütusekulu, elektrinäidud, prügivedu, pensionisambad ja maksud maksta, oleks võimeline raha teenimist mänguliselt võtma? Mis tahes tähtkujust nais- ei oleks.

Pangalaenude abil ette ja kohe elamine, mitte abstraktse tuleviku heaks kogumine on absoluutselt õige, kohati ka ainumõeldav moodus endale ja kallitele võimaldada elu, mille puhul ei pea ennast kogu aeg haletsema ja süüdistama. Et kohe ja kõike ei suuda. Ent sellest, kui neurootiliseks väänava viitsütikuna pangalaen alateadvuses ähvardab, on klaarim aru ja aimu saada, kui endale kujundatud võlgade miiniväljast üle pääsed.

Ma ise olen nüüd paar nädalat üle seitsme aasta pikkuse pangalenude-autoliisingute pappimise võlgadeta olnud. Finišeerus lapikese liigse maa müümine ning kogu see krempel sai korraga kaelast ära makstud. Esimese koormistevaba nädala veetsin kohusetundlikult raha paigutades — ühele kodule seda, teisele kodule toda, tellitud teenuste eest kolmandat. Siis sai finants kenasti otsa. 40. eluaastaks omadega lahedasti nullis.

Ja juba teisel panga piitsata nädalal ronisin ikkagi vabatahtlikult konveierile tagasi. Baaba ju, ei saa käsa rüppe lasta. Piits on iseenese sees. Üks laps lõpetab gümnaasiumi ja tahab ülikooli astuda. Teine ja kolmas vajavad oma hobustele kõikvõimalikke rahamahutusi ja muude trennide toetamist lisaks. Neljas ja viies laps, koerad ja kodud. Ühesõnaga, marss-marss! Pank võib ju olla kukla taga tiksuv hirmutaja. Tegelik kubjas elab aga naisterahva enese sees. Kolme kuu pärast tuleb arvatagi jälle streik. End tühjaks tõmmanu ja ära ajanuna viskab kõik, mida ja keda on vaja ülal pidada ja vastutada, üle. Ahastuse laine lööb üle pea, nii et tahaks kõik maha müüa, pooleli jätta, ümber korraldada, kas või Texasesse kaduda, et mitte enam näha neid nägusid, mis tähistavad enesepiitsutamise kadalippu.

Kui jälgiks rahvakalendrit ja vanade tarkade eelkäijate poolt soovitatud päevade kasutamise mooduseid, peaks vahepeal ennetavalt lihtsalt laskma pühadel ennast pidada. Aga kuidas sa puhkad ja mõnuled, kui kõik teised kimavad edasi ja üleüldisel lennukil pole teivasjaamu ega vahepeatusi? Pühad peavad naisi päästma hiina varblase kombel seni lendamast, kuni nad surnult maha langevad. Ainult et naistel pole ei aega ega vaba energiat isegi mitte teada, et sellised pühad on kehtestatud sama targalt kui kuupuhastus.