Kati Murutar: Kui kool on põrgu
Loomade seas käib tapmine ja tagaajamine selleks, et süüa ja sigida. Murtakse söömiseks ning positsioon võideldakse kätte selleks, et asuda hierarhias võimalikult kõrgele kohale — siis valib vastassugu su järglaste isaks. Või emaks — eks mõne liigi juures ole ju ka matriarhaat.
Noored inimesed sõdivad ja sudivad samal eesmärgil — positsioon ja populaarsus. Mille alateadlikku järglaste andmise püüdlust nad aga ise ei mõista ega teadvusta. Ent inimloomad teevad seda, mida karvased ja sulelised Maa asukad kunagi ei tee. Nad kiusavad ja piinavad ka siis, kui positsioon on käes ja kõht täis.
Mul oli kooliajal nii, et kui esimene armastus mu maha jättis, jäin ilma tolle ülišefi poisi seljataguseta kogu oma tubliduse juures lausa uskumatult kaitsetuks. Hüljatuna osutusin vihatuks nii selle tõttu, et mul oli see poiss olnud, kui ka hästi õppimise pärast.
Mahajäetuna ja nõrgestatuna kiusati mind kõigi oma tantsu- ja kunstikoolide, olümpiaadide ja teletööde pärast nii väga, et ma ei suutnud mõnel päeval end kooli sundida. Vahel tahtsin ikka tõega surnud olla. Mu kenad ja mõistlikud klassikaaslased ühinesid kurjaks karjaks — kelle vaenust ja õelusest pääsemiseks hakkasin suitsetama.
Saadud traumade tõttu tõestan end tänini. Tagakiusatus on oluline põhjus, miks ma olen end üles töötanud.
Meie pesakonnas mitte, aga mitme kuulsa sõbra või sugulase lapsed on tuntud vanematest tingitud kadeduse vallandatud koolivägivalla käest oma lapsi teistesse koolidesse viinud. Kui tuttavad oma laste pärast ahastavad, ärkab minus taas see nooruke plika, keda kiusati. Rafineeritult ja pidevalt — ja kogu elu kujundavalt.
Esimesel koolipäeval näitas riigitelevisioon Ilmar Raagi superfilmi “Klass”. Nüüd, mitmendat korda vaadates, hakkas mul paradoksaalsel kombel kahju just kiusajatest ja piinajatest. Kiusatav saab poksikotiks oma erilisuse tõttu. Kiusajatel aga on kogu nende näilise tugevuse ja täiuslikkuse juures asjad salaja ju veel vildakamad.
Küllap on selle üks põhjus üldlevinud epideemia, et vanematel pole aega. Vanemad on endale positsiooni ning lastele toidu ja õnnelik olemise vahendite nimel raha teenimisega nii hõivatud, et neid ei jätku oma lastele mitte kunagi. Kõik kiusajad on üksildased ja pidetud. Neil pole ei vanemat nõuandjat ega ärakuulajat.
Erinevalt loomadest on inimesel oskus kõnelda. See oskus on ühtlasi ka ülesanne, mille täitmata jätmise eest saab karistada. Vanemad ja lapsed ei räägi omavahel — ühtedest lastest saavad kuhjuvate pingete käes kiusajad, teised tallatakse kiusatavateks. Vanemale ja targemale pihtida ja pääsu otsida ei oska kumbki.
Kus siis õpetajate silmad on? Nende isiklik elu on enamasti ka ju sõlmes. Palk vilets, mõtted laiali, laenud kaelas, abikaasa truudusetu või sootuks puudu. Õpetajad püüavad piirduda oma õppeainega — ükski võõras valu nende isikliku koorma otsa enam ei mahu.
Sedasi ühinevad pedagoogid vaikimise nõiaringiga. Loomulikult nad näevad — või vähemasti aimavad, mis toimub. Aga nad ei jaksa, ei oska sekkuda. Ja vaikuse vaakum, eluohtlik must auk jõuab seetõttu järgmise sulgumiseni: õpetajad ei jutustata kiusajate ja kiusatavate argipäevadest vanematele, kellel on oma isiklike hädade silmaklapid ja ülekoormatuse kanapimedus kallal.
Nii on õige hetk maha magatud. Kõnelemise oskust ka ei ole. Ja sedasi muudavad õnnelikuks saama tulnud inimesed enese ja üksteise elu siin planeedil põrguks. Julmalt ja rumalalt, aga selle eest sihilikult ja pidevalt. Vaikimise nõiaringist põhjustatud põrgul on siiski üks hea omadus: tänu sellele pole vaja surma karta — pärast surma lihtsalt ei saa enam hullemaks minna.
Ma tean, et karjatus “Rääkige üksteisega!” on naiivne — aga mingit muud kaitset enese ja üksteise eest inimestel pole.
