Kati Murutar: Kääridega inimeste kallal
Jajah, varasemate aegade rahvatarkus väitis, et aeglaselt, ent nüüd on üha selgem, et õiglane jahvatus käib juba suisa sekunditega. Meie planeedi ja selle asukate pöörded on läinud nii kiireks, et pole enam aega atra seada. Taevasest kataloogist tellitud “kaup” saabub juba enne, kui inimvõimed selle sõnadessegi vormivad – ainuüksi visioon toob tellitu kätte. Kellele tulemuse, kellele tagajärje.
Üha selgem on, et selle kiire ja erilise aja edenedes muutuvad käärid erinevate inimeste vahel aina ulatuslikumaks – kes on arenevad ja avanevad, kaugenevad tollest teist tüüpi rahvakihist lausa paaristõugetega. Ja me ei mõista enam üksteist.
Ületamatuks muutuvad käärid ühiskondliku korra ja inimeste vahel – ei linna, riigi ega maailma direktorid ei jõua alla nii dünaamilised ja paindlikud, nagu kiire jahvatamise ajad eeldavad. Ja me ei mõista enam üksteist.
Ilmselt on ees suur lahkuminek. Kes kuuluvad kokku, jäävad kokku. Keda käärid on kaugendanud, need ei kohtu enam. Kuna riik on mõeldud inimestele, lakkab selline riik, mida inimesed enam ei vaja, ajaloo prügikasti. Ning üksteist armastama loodud inimesed vihkavad end samuti olematusse.
Üks näitlik lugu sarjast “otse ja omadega” juhtus mõne päeva eest mu oma hobusekoplis. Keset ööd sõitis keegi piki plastpostide rida slaalomit – tosin posti pooleks, elektrilindid liibalaaba. Hobused olid õnneks öösel tallis. Kusjuures hobused olid ettenägelikud ja tulevikuteadlikud, nagu ikka – juba paar päeva varem hoidusid nad sellest kopliservast, mis hävis. Üks laskis suisa jalga. Kartis ja vältis ja püüdis pererahvastki hoiatada. Ehkki ärksa vaimuga inimesed võtavad loomadelt aina tundlikumalt sõnumeid ja signaale vastu, on meil veel arenguruumi. Ikka oli üllatav, et hommikuks oli meie nukutuba segi sõidetud.
Kummalisel kombel läks mu viha ja sajatamine tavatult kiiresti üle. Muidu ikka kipun veel lammutavasse vihasse eksima – aga seekord tuli väga ruttu rahu peale. Ja juba helistaski naabrimees, kes ütles, et kaks ATV-kangelast, kes mu perekonda sel kombel ründasid, panid otse pärast meist üle sõitmist kurvist välja, üle pea ja haiglasse.
Ei läinud me lastega sinna haiglasse ei parastama ega kahjusid sisse nõudma. Arutasime mu indigotega, et meid ei ühenda sedalaadi kauge kaadriga mitte miski. Ja lapsed kirjeldasid sama, mida ma ka ise viimasel ajal tunnen – endast erinevate inimestega suheldes on mu ümber tekkinud kummaline mull, energeetiline kuppel, millest võõrad rütmid läbi ei tule. Paratamatult on iga hingel erinev suhe enda, teiste hingede ja kõiksusega – sarnased hinged hoiavad omavahel kokku – kääride kaugemas otsas tiksujatega ei teki tänu eraldavale kuplile enam mingit sidet.
Kiirete veskite aegadel tulevad vastused ja kingitused kohe. Ei jõua sõnastada ega teadvustadagi, et sai tellitud – juba käes. Mõtled kellelegi helistada või e-kirja saata – ning telefon heliseb juba, ja sa ei peagi vaatama, kes helistab – selge, et sõnatult kõnetatu.
Mina usun, et see tihenev pöörete kiirus on meie planeedi kiirenevate pööretega kooskõlas. Seepärast pole vaja karta, et lendame issanda veskite orbiidilt välja. On vaja rahuneda, lõdvestuda ja usaldada. Nimetaksin seda Isale hea laps olemiseks. Jumala antud anne on ülesanne. Isa annab ülesande täitmiseks piisavalt jõudu ja lahendusi. Tuleb vaid taibata ja julgeda vastu võtta.
Rahu ja usaldus muudavad paindlikuks. Planeedi rütmidega on sujuvamas kooskõlas ja suutlikum see, kes suudab plastiliselt ja dünaamiliselt päevakava muuta. See ei karda ka kummalisi füüsilisi aistinguid ega äkiliselt muutuvaid olusid ilmastikust tuhapilvede ja veidrate sisetunneteni. Neil on kergem, kelle ümber on omasugused inimesed ja lähedased loomad – neid ei hirmuta ega summuta üksildus.
Ent käärid on tekkinud ka inimeste ja riigi – mitte ainult erinevas suunas kulgevate inimeste vahel. Riik peaks tegema sama, mida inimesed – end lõdvaks laskma, kosmilisi käske kuulama ja paindlikult seniseid kavatsusi muutma. Vastasel juhul tekivad inimeste ja riigi vahele samasugused käärid, nagu uude ilma arenevate ja hääbuvate inimeste vahele. Riik läheb inimestest lahku ega edene enam otse ja omadega.
Üks silmatorkavamaid ja ilmekamaid näiteid on teedeehitus. Pankroti äärel linnad ja rahapuuduses visklev riik songib hullunult teid. Võtab idioodi järjekindlusega üles katet teedelt-tänavatelt, mis võiksid veel vähemalt viis aastat kesta – kuni majanduskriis möödub. Hea küll, et plaanis oli ja valijatele lubati – kui ajad muutuvad, peab otse ja omadega riik kiirete veskite aegadel samuti kiired muutused tegema.
Vastuvoolu ujuv linna- ja riigivalitsus püüab hetkel lollideks kulutusteks osutunud rahakao korvata õõvastavate maksudega – müügi ja paadi ja peerumaksud – ning pöörab anekdootlikult tülli. Nii võimuesindajad omavahel kui avalikkuse, meedia, rahvaga. Jäigalt vales rütmis rammiv riik pole enam oma – ja ei tule päris ilmselt heasse uude ilma kaasa.
Loomulikult ma tean, milline on vastuväide. Paljude teedeehituste ja muude, hetkel valede investeeringute põhipapp tuleb Brüsselist. Eurorahad kohustavad tegema seda, milleks nad mitu aastat tagasi välja aeti – ning võtma laste ja teaduse, kultuuri ja turvatunde arvelt omafinantsi. Ent nüüd ma küsin – kes need seadused teeb, mis ei võimalda sihtotstarbelist pappi kasutada selleks, milleks seda hetkel enim vaja on? Kui need seadused pole inimeste ja inimlikkusega kooskõlas, siis tuleb Euroopa ja maailma juhtimist muuta. Vastasel juhul on ületamatud käärid ka universumi direktorite ja tegelike ootuste vahel. Ja praegused direktorid ei tule uude ajastusse kaasa.
Ajal, mil ilmselgelt on sündimas uutesse dimensioonidesse kulgemine, uus suhe kõiksusega, uus ühiskonnakord ja uued suhted inimeste, loomade ja teiste maailmade vahel, hoiavad sarnased enam kokku kui kunagi varem. Ning käärihaarade vaheliste kulgejate erinevus torkab enam silma kui kunagi varem.
See on eriti reljeefselt vaadeldav praegu, klassi- ja koolikokkutulekute, suvepäevade ja suguharukogunemiste puhul. Meid ei üllata, et meie hobukoplit retsiv mölakas erineb meist nii, et me ei lähe isegi haiglasse maaslamajat lööma. Küll aga kurvastab ja ehmatab, et nii mõnigi koolivend-õde, kellega omal ajal sai ühes hingatud, on lahus oldud aastate jooksul puhta mölakaks muutunud. Aidata ega asja muuta ei saa. Abi on iseenesest, ju vist taeva tahtel tekkinud energeetilisest mullist, mis meid mürgiste ja lagundavate vibrade eest kaitseb.
Näed kauast teekaaslast kuristikku astumas, aidata ei saa – ja kaasa kukkuda pole õigust, kuna sind on siia ilma saadetud oma teed käima ja ülesannet täitma. Kukkujaga kaastundest kaasa kukkumine on patt, sest Jumala antud annet ja ülesannet täitmata jättes hülgad enda ja raiskad oma võimaluse ära.
Seega pole meil muud teha, kui usaldada, lõdvestuda ja armastada. See universaalne armastus aitabki lahti lasta nii hukkuvatest inimestest, riikidest kui religioonidest. Las see riik, kes meie huvide peal slaalomit sõidab, hääbudagi. Las päästetamatud inimesed minnagi puhkama ja mängima – küll nad tulevad pärast kosmilises haiglas puhastumist tervemate ja tublimatena. Meil teiega on otse ja omadega minemise kiireimate veskite aja saabumiseni jäänud vaid mõned nädalad. Õnnelikku ja usaldavat Värava läbimist meile kõigile!
