Veab ses mõttes, et teistel erakondadel pole sellist julma väiklust, nagu neil endil. Et valijahääli neli korda üle laseks lugeda või tagasi küsiks.

Mäletate, kuidas europarlamendi ajal laskis kärts füürer selleks üha hääli lugeda, aega ja raha raisata, et Ivari Padari käest veel üks mandaat oma jüngritele kangutada. Ei tulnud välja. Ja nüüd tagantjärele osutub toonane räpase energia üles keerutamine ja äärmuslik väiklus ka mõttetuks — pükniline boss püüab alla neelata tervet sotside parteid, Padar kirsiks tordil peal.

Mul töötavad mitmed head teekaaslased Talinas (meelega kirjutasin nii!) ametites, kus nähakse telgitaguseid. Nad on seal näinud kirjeldamatut kantimist, nahaalset korruptsiooni, susserdamist ja lausvalet. Need spetsialistid, kes on näinud näiteks pealinna tänavaid, mille remontimisse on väidetavalt ürjetuid summasid paigutatud (ega ole vaevutud isegi imiteerima, et midagi ka tegelikult tehti) on jätnud palju jäledusi üldsusele rääkimata.

Esiteks on hirm. Teiseks on neil hea oma asja ajada, kui keski-funktsionäärid teavad, et nad teavad…

Samad jõhkra vale, susserdamise ja vassimise mudelid, mida staabist õpetatakse, ilmutavad end Pärnus. Väikese maketi juures on kõik tendentsid-protsessid selgemad, nagu peo peal. Väike on parem. Ülevaatlikum. Seda enam, et suvepealinna anekdootlik kesik-meer on ilmutanud uskumatut rumalust, küündimatust ja armetust.

Valimistulemuse nimel valetamine on Pärnus olnud nii nahhaalselt mastaapne ja ülbelt rumal, et see pole enam naljakas. Siinse elunormiks saanud valetamise hea omadus on aga, et saame vastuse ühele väga olulisele küsimusele: kes valib Keskerakonda?

Ammu on käibel kõnekäänd, et keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes valiks keski. Sellest hoolimata on nende numbrid üüratud. Arvatakse, et üksnes muulased ja kohtlased. Pärnu väike ja armas kesk-mölakluse makett näitab, et siiski mitte. Vähemalt mitte ainult muulased ja kohtlased.

Nii ongi, et petiseid, valeandmete esitajaid ja tühje lubajaid usuvad head inimesed. Inimene usub ju teisest seda, mida ta ise teeks — kui heale inimesele lubatakse, siis ta usub, sest tema ise teeks seda, mida lubab. Küll aga tundub Pärnu näitel olevat see, keda valede võrgus hea inimene valib, puulane ja tohtlane. Kratt. Kolumats. Puuslik.

Professionaalid, kes suvepealinnas praegu Markko “Mart Viisitamm” Laitineni keeratud kaost klaarivad, küsivad: “Kes see paharet ometi on — kes ta on ja kust ta tuli?”

Oma rahvust ja nime häbenenud mehike on nende funktsionääride sõnul, kes praegu Chaplini keskuse maja, maksmata arvete ja täitmatute lubaduste leilis vihtlevad, nagu puulane või tohtlane. Hundisilmal valmis tehtud kurivaim, kes täitis naljaka — paraku mitte kahjutu — marionetina käsku. Käsk oli kõigi nelja jalaga miljoneid sinna, kuhu vaja, kantida ja kaapida — tehtud!

Iga päev leiab uue linnapea Toomas Kivimägi meeskond uusi maksmata arveid. Iga päevaga paljastub pettuse jäämägi järjest ilmekamalt. Veel ja veel ja veel. “Vahet pole, mis arved mul maksmata on,” vastab puulane üldsuse huvi esindavale ajakirjanikule. Tõesti vist pole. Sest iga päev selgub üha uusi maksmata arveid.

Seega valetas mudel-linnakese aferist-meer esiteks tulevase eelarve puudujäägi asjus. Teiseks jättis uhkeldades avatud spordikeskuse arved järgmisele linnapeale maksta. Muu hulgas näiteks peab skulptor Rait Pärg ise välja mõtlema, mida tema pere seni sööb, kuni keskuse ees oleva skulptuuri eest makstakse. Näiteks.

Kolmandaks sai kuntsi- ja filmikeskus Esplanaadi tänavas täiesti asjatult ja alatult laiali pekstud — heausksele ostjale järjekordselt valeandmeid esitades müüs moraalitu mehike asja, mis ei olnud see asi. Nüüd peab lunastaja Kivimägi ka selle augu lappima. Kas asja tagasi ostes — või teda selliseks vormistades, millisena ta osteti.

Ainus kena asi, mille tohtlane tegelikult tegi, oli kaksikutepaar. Prisked poisid.

Kõik ülejäänu on meie kuulsat kuurorti, Läänemere pärli lammutanud ja hävitanud. Kauem ja kapitaalsemalt kui mistahes masu. Süüdimatu sisekahjur on kõik laiali tassinud, peremehe taskusse kantinud ja pilgutab nüüd süüdimatult silmi, teatades, et tahaks nüüd suurde poliitikasse minna.

See aga on ses mõttes hea ka, et niisugune häving ja kaos ühendab edumeelsed jõud. Suvepealinnas on katastroofilises laoses pead tõstmas patriotism, aatelisus ja koosmeel. Millal sellist ilusat nähtust viimati kogetigi? (Öö)laulupidude ajal? Fosforiidisõja päevil?

Just. Midagi analoogset, mille vastu võideldes sinimustvalge masti tõmmati ja lauldes oma riik saadi, on Pärnus salaja ära juhtunud. Piltlikult öeldes fosforiiti, ja selle alt uraani kaevandades on selle Hansalinna jalgealune pära-põhjani läbi ussitatud ja laiali kantud — seisame õhus, põhjavee asemel voolab veri, higi ja mäda.

Nüüd panevad kõik, kellele siin laastatud provintsis veel midagigi jäänud, seljad kokku. Cardo Remmel ja Reldor ja spaade-sahiibid luhvtitavad viimseid kroone, et maksta võlad ja arved ja linn uuesti üles ehitada. Meist oleks justkui sõda üle käinud. Aeg on ärgata ja märgata, mis meile üldse veel alles on jäänud.

Sellest masendavast minimaketist peaksid järeldused tegema need heausksed, kes pealinnas ja ülejäänud Eestis kui rahvuspargis kesikuid usaldavad. Suur on samasugune ja veel hullem — aga hõlmamatu.

Sellest kogemusest peaksid õppima kõik, kelle toetusele loodab müstiline Viisitamm oma unistustes suurest poliitikast. Ettevaatust — mürgine, ja plahvatab kah!