Kati Murutar: Eesti lapse suvi 21. sajandil
Teisest küljest õpib laps täiskasvanud inimeste maailmas surfama — ei paku lugevale tädile teist samasugust ajalehte ega tungi kohvikus preilikesega liini ajava onu lauda ajalehte müüma. Laksud on valusad — aga kõik see esimese astme tööinimese elu on õpetlik.
Kui vaid neid kohti oleks
Kui kohti ei ole, avastab ülisuur osa meie kenadest kodanlastest, et nende elus pole ka sel juhul lastele kohta, kui neil lapsed on. Tsiviliseeritud maailm on seadnud oma elukorralduse sisse sedasi, et väikelaps saab toidetud-tegeldud-hoitud lasteaias, suuremale antakse koolis süüa ja tarkust ning õhtuti huvialaringides baas, et… uuest põlvkonnast kasvaks järgmine vahetus inimesi, kelle elus pole laste jaoks tegelikult aega ega kohta. Võsukeste suvise ärapanemise kohad on laagrid, malevad ja lihtsa töö kohad.
Paraku on seesama tsivilisatsioon kasvatanud inimkonna nii massiliseks, et majanduskriiside aegu pole tööd täiskasvanutelegi — mis siis veel lastest rääkida. Kui täiskasvanul pole tööd, ei jaksa ta laste laagri eest maksta. Kui pole malevat-jäätisemüüja kohta, ei saa väikesed inimesed suurtele toeks ka ise lisa teenida.
Palki ja palka
Tsivilisatsioon on ühtlasi muutnud rõhuva enamuse perede elulaadi selliseks, et tööta-malevata-laagrita laps jääb kohatu ja tegevusetuna linnatänavale laperdama. Vanematel pole puhkus sama pikk kui koolivaheaeg — kui seda üldse on. Vanemad annavad lapsele taskuraha ning jätavad ta arvuti ja tänava seltsi lihtsalt olema. Ei ole pakkuda palki, mida poeg isaga koos tassida võiks — ega palka, mida perekondlike suurtööde järel lastele maksta. Sümboolselt ja pedagoogiliselt. Kui perel pole põldu ega mesilasi, kelle hooldamisest kujundada laste hõimusisese tööjaotuse ülesanne, pole põhjust ega võimalust neile ka vääriliselt välja teenitud tasu maksta.
Ma ise olen aastate jooksul toonud suvedeks oma laste kõrvale linnast nii sõprade kui võhivõõraste perede lapsi. Sulava asfaldi pealt ära korjatud väikesed inimesed on saanud koeri kammida, hobuseid hooldada ja papagoide puure puhastada — ning lisaks on nad saanud teada, et see on oluline ja vastutusrikas igapäevane rutiin, mille täitja teenib välja oma toidu, toasooja, kinoskäigud ja muud hüved. Lihtne ja loogiline.
Aga paraku eksklusiivne
Ses mõttes, et valdav enamus lapsi ei pääse sääraste maaperede juurde. Ehkki Euroopa üldised majandusnäitajad näitavad tõusutrendi ja kriisi möödumist, on Eesti oma pikavinnalise loksumisega veel languse põhjas — mistõttu ühiskond ei täida oma ülesandeid. Ei paku kodanikele, kes on harjunud, et riik kasvatab lapsed, tõstmiseks palki, mille eest maksta palka. Ei lastele ega täiskasvanutele.
Vanusest olenemata leitakse praegu tööd vaid ülima loovuse ja tutvuste abil. Minu vanim tütar kuulub õnnelike töötavate erandite hulka — on Virtsu ja Kukeranna vahel Ranna rantšos ratsamatka-gruppide saatja, indiaanilaagrite teenindaja ja noorhobuste ratsastaja. Jagab oma teenistuse rantšo perenaisega ning saab selge ja loomuliku ettekujutuse tööjaotusest ja väärtuste voogudest.
Palka või malka
Keskmine tütar töötab kodus mu enda kõrval üsna samaväärse koormusega. Aitab hoida väiksemaid lapsi, et ema saaks teha erialatööd. Talitab loomi, koristab ja küpsetab. Lisaks teeb üsna sageli pildid minu kirjutatud lugude juurde.
Sellisest väikekoosluse sisesest tööjaotusest tõuseb pidevaid, paljudele peredele tuttavaid dilemmasid. Kas õe-venna hoidmise eest peaks maksma — või on uus kleit ja kinopilet piisav töötasu? Kas ema komandeeringute ajal koduvalves olemine peaks saama tasustatud koolitarvete ostmisega — või tuleks tüdrukule anda raha, millega ta ise ikkagi need koolivahendid ostab?
Olen seda meelt, et rutiin tasustamisele ei kuulu.
Nii, nagu hinnete eest makstes kompenseerivad nii mõnigi lapsevanem, et tal pole aega lapsi õppima motiveerida, nii maksavad nad kinni ka lapse enese toa koristamise, koera pissitamise — mis kõik on ju tegelikult haletsusväärne tühiku täitmine. Tegelikult peaks väikesele inimesele seletama, mis ja milleks. Nii, nagu terved ja tublid inimesed ostavad endale koju koristus- ja aednikuteenuse, meenutab ka õppimise ja olme eest lastele maksmine seda, et inimlikkusest võõrdunud urbanistid ostavad lapselt teenuse. Paketi “Tubli laps!” või “Rahu ja vaikus!”.
Meie hõimus maksab laste isa lastele raamatute ja plaatide pakkimise eest kirjastuse ning rutiinse muruniidu eest. Mina tavatsen tasustada sääraseid suurtöid, nagu heinavedu, puude ladumine või muud ühekordsed massiivsed suursooritused.
Kui vanimal pojal oli mõne aja eest eksistentsiaalne auk, sai talle enese taasleidmiseks tekitatud sääraseid hõimu-siseseid töid, nagu kogu maja akende pesemine, autode sisemuse põhjalik rookimine. Kuis muidu täiskasvanud noormeest sedasi tagasi järjele aidata, et teda ei solvaks.
Üks praegune dilemma on aga, kas lasta ka lastel pihta saada majanduskriisi käigus tekkinud tõsiasjaga, et raha ei ole ning suur osa endale armsaid töid tehakse tasuta? Kui mu tütar on pildistanud illustratsioonid ajakirjalugude ning tõsieluraamatute jaoks, on ta otse loomulikult saanud seni vääriliselt tasutud, kuni emagi nende tööde eest palka sai. Ema teeb praegu umbes kolmandiku oma töödest rahata, tulevikku investeerides — kas lasta ka lapsel saada sama mõõduga malka, mitte palka? Ei. Ma küll räägin oma pesakonnale, et mina selle või teise meeldiva eneseteostuse eest praegu raha ei saa — aga neid ilma ei jäta.
Laps on väike inimene
Väike inimene tahab oma teenitud rahaga ise poodi minna. Seepärast on küll loov ja ladus lapsele seletada, mis on tunnitasu ühe või teise töö eest — aga võimaldada ühtlasi lapsele reaalselt see tunnitasu. Mitte nii, et eksimatult tark emme ja issi viivad tubli poisi pükse ostma, vaid tubli poiss ostab ise need püksid. Või ostab playstationi ja läheb sügisel püksata kooli.
Hästi raske on lasta lapsel eksida. Kahju on vigu pealt vaadata. Aga peab. Kui kannad väikesele inimesele arve peale heki pügamise eest kolme tunni töötasu, pead rehkendama ka variandiga, et ta ei rakenda seda nii, nagu sina oma elukogemuse pealt teeksid. Aga vähemasti ei arva töö eest numbrilise vääringu saanud väike inimene pärast sellist arveldamist enam, et raha voolab ise seina sisse. Ta saab aimu töö ja palga, panga ja automaatide vahekorrast.
Loodan südamest, et majandussurutise lumepall, mis Eestis erinevalt ülejäänud Euroopast veel alla mäge veereb, ei paki lapsi endasse ega tekita lapsepõlve rikkuvat laviini. Ärgu juhtugu nii, et töötu lapsevanem on deprekas, joob ja magab ja laseb kodu põhja — mõelgu parem koos lastega välja väikesed ja ilusad skeemid, kuidas ikkagi teenida ja Teenida. Pärnus on läinud käibele uus väljend — TÄPE — see on masu sügavam aste, lahti seletatuna “täitsa p…s”. Naljakas, onju?
