Kati Murdmaa: Milleks jõulujõle hea on?
Jõuluilu väärastub jõulujõledaks, kui seda saab kistult ja kohustuslikult liiga palju, kui ta on religioossest ja Põhjala-tunnetuslikust pühast omadega väga kommertsi ja pekki kaugenenud – ja kui ta kohustab peresid end lõhki majandama ning ilmutab vaid ühel perioodil aastast H kuubis fenomeni. H kuubis on humanism-halastus-heategevus. Kui seda näidatakse üles vaid advendiajal, näib ülejäänud aasta jooksul valitsev tühjus veel julmem.
Tegelikult mulle jõulud meeldivad. Sest sisemine laps minus on kenasti elus. Liiatigi olen Põhjamaa inimene ning talvine pööripäev, mille poole advendiaeg liikuda aitab, tähendab mu jaoks alles tegeliku pakase ja hangede algust. Valgemaks pööramise tähistamine aitab kevadesse kesta.
Ja ikkagi.
Kui juba mõne aja eest põrkasin poodides esimeste jõuluvanade ja kunstkuuskedega kokku, võpatasin tahtmatult. Algab see õõvastav pealesunnitud kingituste, kohustuslike külaskäikude ja ajabüdžetti lõhki ajavate jõuluürituste ralli. Palun ei!
Ka raadiost peale valguvad esimesed jingle-bellsid tekitasid tõrke ja enesekaitse-reaktsiooni. Ma ei taha kistud tundeid – tahan rahus oma tööd teha ja elu elada, palun! Ja pean tunnistama ka trotsi ühekuulise H-kuubi suhtes. Ühte kuusse kontsentreerunud humanism-heategevus-halastus satub kontrasti tõsiasjaga, et kõige nõrgemad vajavad kingitusi kogu aeg. Muiste teati, et iga vald peab oma vaesed toitma. Aastaringi.
Kõva krunt
Need, kellel on kommertslikust tilulilust-ninnunännust siiber, said lähinädalatega toime tulemiseks kõva krundi PÖFFi avafilmist, Jalmari Helanderi süvaküünilisest linaloost “Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele”.
Peab möönma, et miski südamlik koguperefilm see nüüd igatahes ei ole. Lastega vaatama minna ei maksa – aga endale saab kinosaalist eluterve raputuse küll. Satute polaaraladele – filmitud Põhja-Norras – kus jõuluvana, õigemini kondist kuratlikku päkapikku mängib meie oma Peeter “Ivo Schenkenberg” Jakobi.
Ilma naisteta pakases ja suhteliselt armetus elujärjes möllavad üksik-isad oma poegadega sigu tappa ja porosid jahtida. Porod ja veri. Külm ja pime. Ja siis hakkavad seal trööstitus tundras ka anomaalsed jamad juhtuma. Nii et taas kord peame küsima: miks meie esivanemad siia eluks kõlbmatusse kliimasse elama jäid? Kui vastabki tõele Inga Raitari raamatus “Elu võti” pakutud teooria, et kunagise Hellase hiilgeaja asukoht oli meil siin, siis järgnevad generatsioonid oleksid võinud kirevase päralt märgata, et ilm on vahepeal hukka läinud – ja tükkis oma tsivilisatsiooniga ekvaatori poole kolida.
Filmis aga lendab kääbik-miljonärist jobu-jänki tundrasse, et mäe seest jõuluvana välja kaevata ja sulatada. Sellest teada saades uurib peategelane, indigopoisist saami lapsuke Petteri mäega sama kõrgest raamatuvirnast välja, et tegelikult oli traditsiooniline joulupukki kuri sikusarvedega vanamees, kes karistas lapsi, nii et veri lenda – temaga hirmutati lapsi ning puna-valge paksuke Hollywoodi-jõuluvana on koos Coca-Colaga kapitalistide salasepitsus, mitte autentne joulupukki.
Mispeale saame oigamiseni naerda Hollywoodi parodeeriva actioni üle. Puändiks 200 alasti kõhna vanameest polaar-lumes. Soomlaste enese üle naermine on meilegi maitsev ja mõistetav ning finaal – hästi dresseeritud jõuluvanade kasti löömine ja üle maailma maha müümine – on lihtsalt geniaalne.
Milleks meile jõuluvana?
Eks meiegi ole need, kellele piltlikult öeldes Lapimaalt hästidresseeritud pseudo-pukki saadetakse. Filmist saame vähemasti teada, et petukaupa kasti naelutavad soome pojad mörisesid maailmale tervituseks kaasa “vittulista joulua” – antagu andeks, nii nad seal mörrasid.
Tegelikult ei jäta see vaimukas farss mitte kedagi jõulumuinasjutust ilma. Minu lastel on seesinane pukkide-päkapikkude värk ammu klaar olnud. Lastele on jõuluvana teinud vaheldumisi isa-vanaisa-onu ning selge, et lapsed tunnevad omaksed ära.
Ja ongi neile selgitatud, et hea tahe ja kinkimise soov vajab kehastajat. Inimesed tahavad üksteisele talve leevenduseks kingitusi teha – haldjad ja inglid teostavad end sel kombel läbi inimeste ning keegi pere meestest peab kogu klanni rõõmuks jõuluvana kehastama.
Kingitusteks on meil alati olnud vajalik kraam, mitte suvaline nänn, millele ameerikalikult hinnasilt külge jäetakse, et saaja ta poodi tagasi saaks viia. Ligimeste vajaduste teada saamine eeldab nende jälgimist ja tundmist – seega näitavad õnnestunud jõulukingitused, et inimesed on elanud läbi aasta üksteisele avatud südametega. Üksteist aastaringi märgates ja armastades teatakse, milliste esemete peale raha kulutada – raha aga teatavasti on meie annete ja oskuste, aja ja energia ekvivalent. Nõnda siis kingime jõuluvana-riituse käigus ligimestele iseennast.
Eluterve mikstuur
Eestlased on õigupoolest olnud läbi aegade osavad erinevaid stiile ja suundumusi kokku segama. Ristiusk sobitati rahvakalendrisse. Jõuluvana on sobitatud haldjate ja trollide, inglite ja pühakutega.
Samasugust ilmavaatelist kokteili pakuvad kõik minu sõbrad-teekaaslased, kes neil päevil oma taludes külastajatele jõulumaad avavad. Ande Arulal on Ranna rantšos Läänemaal Virtsu külje all jõulud loomadega. Ja see on üks ülimalt massiivne loomade sekka sukeldumine – Andel on ligi sada hobust pluss veised-lambad-kitsed-sead-linnud, kellega linnalastele jõuluimet tekitada.
Kehtna taga Ohekatku külas avab psühholoogist raamatupidaja Margot Torn oma talus Talvepesa, kus on samuti loomad, ent ka päkapikkude ja metsamooride kojad ja tared – ning päkapikud on rahvuslikes rõivastes ja road üdini eestimaised. Kusjuures seesinane Talvepesa Kuusemäel on olnud sotsiaalprojekt – seda ehitasid läbi kogu sügise töötud noored meistrid ja bussipeatustes-poe taga hängivad-tšillivad kohatud külanoored. Neil oli kuude kaupa töö ja koht – ja valmis ehitatud pesa kestab ka suvesse.
Selles ongi point – H kuubis peab toimima aastaringi. Tuletatagu humanismi-heategevuse-halastuse vajalikkust meelde küünilise filmi või kogu südamest rajatud külastustalude keeles.
