rootslast ja taanlast – seega on igaühesse meist kätketud terve anekdootlik rahvaste paabel.

Minuski on emapoolsed rannarootslased ja norrakad tembitud isapoolsete juutide-mustlastega, mistõttu püüdlemine oma juurte poole on sundinud mustlasi keskmisest pehmelt öelda lähemalt tundma õppima. Olen nendega aastaid koos elanud – ja tänu sellele nii väärtuslikke õppetunde kui jamasid kaela saanud. Olen neist kirjutanud dokumentaalraamatu “Mustlasena sündinud” ja nomaadi-apokalüptilise fiktsiooni “Puugid kuubis”.

See oli ilmselt põhjus, miks Aarne Rannamäe kutsus mind külaliseks mustlasteemalisse otsesaatesse “Vabariigi kodanikud”. Saate teema valis hea kolleeg sellepärast, et Prantsusmaa ei tahtnud endale Rumeenia mustlasi, et Tartumaal osutus üks meie igapäevastest külaroimaritest rahvuselt mustlaseks ning et riigitelevisioonis oli plaanis näidata Vahur Laiapea dokumentaalportreed „Mustlase missioon” pastor Georg Vinogradovist ja tema hõimust.

Jõudsime telestuudios veendumusele, et mustlaste teemast võiks rääkida järjest mitte tunni, vaid kuu või aasta, sest vastuolud on sedavõrd sügavad ja olemuslikud ning probleemide pundar on sõlmunud aastasadade jooksul.

Mustlased – ametliku nimetusega romad – saabusid Euroopasse Põhja-Indiast. Olid andekad käsitöömeistrid, muusikud ja loovisiksused, kelle hõim ei armastanud maad viljeleda, vaid vabalt ringi liikuda ning tekitada oma oskustega elevust kõikjal, kuhu nad sattusid. Oma lauludesse-tantsudesse ja ka keelde põimisid mustlased sugemeid iga rahva loomingust, kelle juures peatusid.

Eestisse saabusid tõmmud vabad käsitöölised-muusikud-ennustajad kahte erinevat teed pidi. Venemaa ja Läti suunalt – ning Skandinaaviast.

Skandinaaviast saabunud olid pikemad, heledamad ja saledamad ja nende keel erines teisalt tulnute omast. Neist saadi Laiuse mustlased ning see hõim on kadunud seoses assimileerumisega. On alles, aga siinse rahva hulka varjunult. Oma erialade ja ametitega. Kes teeb teadust, kes juhib kultuuri, kes peab farmi. Üsna hiljuti on püstitatud – ja Rootsi teadlaste poolt juba ka tõestatud – hüpotees, et Laiuse mustlaste näol on olnud tegemist hoopis 12. juudi kuninga hõimuga, kes läbi Skandinaavia meie maile rändas, mitte Põhja-India päritolu nomaadidega.

Kustkohast iganes rändhõimud Eestisse on saabunud – üsna ilmselt saabub neid veel. Nii et alla neelata ja kohelda on vaja nii juba olemasolevaid kui tulevasi tõmmusid, kes maakera ülerahvastatuse, looduskatastroofide ja nälja eest kultuurrahvaste rüppe kipuvad. Koos oma kultuuri ja tavadega, mis ajavad erinevad riigid ja rahvad üsna ühesugusel moel pöördesse.

Romad on nagu andekad ja probleemsed lapsed. See, kuidas neid kardetakse, tõrjutakse, hävitada püütakse, reservaatidesse suletakse ja oma lapsi nende eest hoiatatakse, sunnib neid võrdlema eelindigotega, päikesepoegadega, kes tekitavad hirmu ja võõrastust. Ajast ees ja ajatud hinged, kes näitavad meile kõigile meie endi mustimat palet.

Mustlased on püüdnud oma identiteeti säilitada ning oma soovimatust assimileeruda põhjendanud sellega, et on väljavalitud – jumalik rahvas oma vabaduse, andekuse ja erilise vitaalsusega. Teised rahvad on selle loomingulisuse, eksootilise temperamendi ja kaugete maade igatsuse tõttu kutsunud mustlasi oma õuemuusikuteks, hiromantideks ja meistriteks, ent paraku on sedalaadi unikaalsus hääbumas. Väljavalituse kipub välja suretama tsõgade eneste identiteedi kadu. Merle Karusoo, Roman Lutt ning teised mustlasideoloogid on püüdnud lastele laagrites ja kampaaniate korras laule-tantse õpetada, ent see kipub olema juba üsna kunstlik ja kistud.

Eesti ja õigupoolest ka teiste maailma riikide mustlaste etnilist elujõudu vähendab tõsiasi, et iga mustlasmees on kuningas. Iga mees ikka kõigist teistest kõige kõrgem – järelikult koostööd teiste kah-kuningatega teha ei saa. Nii palju tülisid. Ja sotsiaalset rumalust.

Kuningad küll – aga haridus? Ikka veel püütakse võimalikult varakult lapsed tööle ja paari panna ning tegelikku elu alustada. Mis maksude maksmine, mis kõrgharidus? Traditsiooniliseks tegevuseks – ennustamine-äritsemine – pole seda vaja.

Eeskujuks võiksid mustlaspered meie kultuuris olla selle poolest, kuidas peredes kehtib endiselt meeste võim. Selle rahvakillu seas mingist feminismist midagi rääkida ei ole. Ent kahjuks jätab hariduseta ja integreerumiseta patriarhaalne hõimukord naiste-laste anded ja eeldused kasutamata.

Patriarhid on vahvad uhked vennad, paraku kenitlevad nad naiste-laste arvelt. Ennustamine, tänavakaubandus ja kerjamine on naiste-laste töö. Mis töid võiksid veel teha need väheldased, aga seda uhkemad meesinimesed? Nad olid hobusekasvatajad, käsitöömeistrid – aga need alad on kadunud.

Tundub, et kaduma hakkavad ka naiste alad. Kui pastor Vinogradov taunib ennustamist – see on saatanast! – siis mina isiklikult olen näinud seoses ennustamisega mustlannade äärmist loovust, tugevat psühholoogivaistu ja ilmselget sensitiivsust. Paraku kipuvad ka psühholoogid ja muinasjutuvestjad maailmas, kus romantikat enam ei vajata, oma kohta kaotama. Seda enam et mustlastel endil on pelutav ja alavääristav pitser üha jõulisemalt peal.

Pitser aga tuleneb sellest, et kui rahval pole enam oma laule-tantse müüa, kui nad ei kasvata hobuseid ega leia ennustamisele klientuuri, süveneb vaesus. Ja see ajab nomaadid taas liikvele. Kellel on mustlase nägu peas, seda tööle ei võeta. Maksud jäävad järelikult puha maksmata. Hambad katki ja haridus väike – mistõttu tulebki jälle teele minna.

Needsamad inimesed, kes nautisid omal ajal romantilist filmi “Mustlaslaager läheb taevasse”, elasid sellele kaasa, samastusid ja pisardasid, ei taha sugugi, et need dramaatilised vabade inimeste vahelised suhted toimiksid meie endi maal. Prantslased ei taha Loiko Zobarit ega Zemfirat oma maale – nagu ERRi otsesaatesse helistanud härrasmeeski ütles: “Kui kusagile laager üles lüüa, peab ikka enne selle maa peal detailplaneering olema.”

Mida me siis nende olemasolevate tõmmudega ja edaspidi saabuvate araablaste, hiinlaste, kelle iganes kodus liigseks osutujatega teeme? Ära visata ja maha lüüa ju ometi ei saa. On õnneks sootuks teisemad ajad kui toonased massimõrvade ajad. Hitleri ja Stalini asemel on nüüd õnneks EU, UNISEF, UNESCO.

On kindel, et uute nomaadide laine laieneb, mitte ei anna järele. Planeedil on liiga palju inimesi, katastroofe ja nälga. Seepärast peaks igal inimväärsel riigil olema valmis pandud lubatud telkimise piirkonnad nomaadidele, kus keegi midagi detailplaneeringust ei räägi. Peaks olema paratamatute vähemusetnoste saabumise programm. Neile peaks valmis panema tööd ja alternatiivharidust võimaldava maandumisplatvormi. Selge, et maailmas on kõigil tööpuudus, ent oma sotsiaalabi me ju lihtsalt lambist nagunii ümber jagada ei taha. Ega me ole miski Skandinaavia moodi turvakodu.

Moodustame siin planeedil energeetilise terviku. Meie rahvuskehandil peaks seda üldist kokkukuuluvust teades ja tunnetades olema valmidus kasutada iga kodaniku andeid ja arendada eeldusi. Oleme nagu perekond. Perekonnas on paratamatult olemas andekad, aga otsatult probleemsed murelapsed.

Kõik anded ja eeldused tuleb välja arendada ja kasutusele võtta. Mulle endale jäi eilsest saatest kõige valusamalt hinge peale tõsiasi, et Georg Vinogradovi vanemad lapsed õpivad ja töötavad Soomes – kõrgprofessionaalidena. Sellepärast, et Eestis ei võetud.

Peletame minema eestlastest spetsialistid ja haritlased. Nendel mustlastel, kes end hariduse ja ameti juurde rabelevad, laseme samuti välja voolata. Kes siis meile siia õigupoolest jäävad?