Kõikjal Euroopa Liidus pööratakse tähelepanu võrdse palga päevale. See on päev, mil keskmise brutotunnipalga arvestuses saavad Euroopa Liidu naised kätte summa, mille mehed teenisid eelmise aasta lõpuks.

Ka Eestis on võrdse palga päeva viimastel aastatel tähistatud, aga aprilli keskpaiku, sest eelmise aasta palga saavad naised keskmiselt kätte aasta ning umbes kolme ja poole kuuga. Seesugust palgaerinevust nimetatakse sooliseks palgalõheks (gender pay gap). On ehk vähetuntud tõsiasi, et Euroopa Liidus hoiab palgalõhe rekordit enda käes jätkuvalt Eesti: viimaste Eurostati andmete järgi oli 2010. aastal palgalõhe Eestis 27,6 %, aasta varem oli number veelgi suurem – 30,7%.

Traditsioonid ja tegelikkus

Miks siis saab Eesti naine keskmiselt hulga vähem palka kui mees – ja kas see on üldse mingi probleem, võib küsida. Traditsioonidele toetudes peetakse pere peamiseks leivateenijaks meest ning naise kanda on hoolitsemine kodu ja laste eest. Need on tööd, mille eest palka ei maksta ja selle skeemi järgi ongi naised-lapsed-vanurid mehe ülal pidada. Mõnes mõttes on loomulik, et ennekõike XX sajandil toimunud tohutuid kultuurilisi ja ühiskondlikke muutusi ei ole suudetud omaks võtta.

Ent näib, et hoopiski on kahe silma vahele jäänud tõsiasi, et suurem osa Eesti naisi käib ammugi palgatööl ning ka keskmine laste arv naise kohta on väiksem kui 2. Eesti naised on tööturul peaaegu sama aktiivsed kui mehed ning selle poolest Euroopa Liidus esirinnas: meeste tööhõive on Eestis ainult 2% suurem kui naistel (EL keskmine aga 12%).

Kuigi suurema osa perede majanduslik toimetulek eeldab, et naine käib tööl ega istu kodus „käed rüpes“, peetakse naise rahateenimist meeste palgatöö kõrval ikka lisateenistuseks. Vastuolu traditsioonilise ühiskonnakorralduse ning nüüdisaja tegelikkuse vahel aga püsib ja naiste puhul on loomulik nõuda ühteaegu palgatööd ning traditsioonilist kodutööd, samuti vastutust laste eest. Nii on naiste päevase kogutöö ajaline pikkus meestega võrreldes ligi tunni võrra pikem (vastavalt 6,8 ja 5,9 tundi), sest meestest märksa rohkem tehakse tasustamata tööd. Kurva tõsiasjana on isegi täistööajaga töötav naine peres senini tihti ülalpeetava rollis. Majanduslikult nõrgema poolena on naisel perekonnas vähem otsustusõigust.

Segregatsiooni jätkumine

Eesti ühiskonna traditsioonilist pilku soorollidele kinnitab teinegi esikoht Euroopa Liidu statistikas. Selle järgi valitseb Eestis erialade lõikes suurim sooline segregatsioon. Mehed töötavad tehnika, tööstuse ja metsandusega seonduvatel aladel ning naised omakorda nn pehmetel aladel (hooldus, õendus jne). Äsja ilmunud Praxise uuring keskkoolilõpetajate tulevikustsenaariumidest ennustab palgalõhe taastootmist, sest neiud ja noormehed valivad eriala jätkuvalt juba tuttavaks saanud tavade kohaselt. Ja asi ei ole ju selles, et naiste töö ei oleks midagi väärt. Kuid protestantistlikus kultuuriruumis, kus eesmärk on ennast teostada, on teiste eest hoolitsemine allahinnatud.

Paradoksaalselt paistab Eesti (kõrg)haridusmaastikul selgelt silma naiste märgatavalt suurema haritusega meestega võrreldes. Nagu pedagoogikateadlane Tiiu Kuurme on rõhutanud, tuleneb see pedagoogika feminiseerumisest. Liiga feminiinses keskkonnas ei arvestata piisavalt poiste huvide ja iseärasustega. Aga seesama palgalõhe hariduses peletab suurema palgaga harjunud mehi haridusest eemale ja sünnitab taas segregatsiooni.

Üldharidus on kohustuslik ja nii nähakse juba lasteaias-koolis, kuidas toimib maailm tegelikkuses, isegi kui jutlustatakse võrdõiguslikkusest. Ametid on soolistatud – mingis ametis ollakse harjutud nägema just mehi ja teistes jälle naisi, oodatakse rangelt soorollide poolt ette antud käitumist. See, mis jääb tagaplaanile, on südame hääl, vaba tahe ja isiklik arvamus. Kui mõni meesterahvas läheb millegipärast tööle lasteaeda, tekitab ta märkimisväärset huvi, kuna astub üles nõnda ebaharilikus rollis. Aga isa on ju igal lapsel ja igal lapsel on isa, kes on täpselt samasugune lapsevanem nagu emagi.

Aja jooksul ametite prestiiž muutub. Näiteks viimasel ajal on moodi läinud kokandus ja paljud mehed koguvad kuulsust kokana (ennekõike peakokana, sest teenindus- ja toitlustussektoris on mehi 11,8%). Kumb käik toimus varem, kas moodiminek või meeste tulek, see on juba kumb-oli-enne-kas-muna-või-kana laadis küsimus. Õpetajana või arstina töötamise, mis varem oli meeste pärusmaa, on nüüd hõivanud naised ja nende ametite väärtus langeb.

Kuidas palgalõhet vähendada?

Palgalõhe vähendamiseks on teistes riikides kasutatud palkade ja lisatasude avalikustamist ning nõuet analüüsida palku soo aspektist. Eestiski kehtib too nõue, aga ei ole konkreetseid juhiseid, kuidas koguda analüüsiks andmeid.

Euroopas töötavad naised sageli töö- ja pereelu ühitamiseks osaajaga. Seesugust tööviisi kasutab Eestis aga ligikaudu 10%, seevastu sellistes riikides nagu Rootsi, Suurbritannia ja Taani, eriti aga Holland, töötab osaajaga üle 40% naistest. Eestis tasustatakse osaajaga tööd eriti madalalt. Selles kontekstis aitaks miinimumpalga tõus, sest minimaalse palga saajate seas on enamuses naised.

Naiste võrdsed võimalused tööturul paranevad ainult siis, kui suureneb meeste panus kodutöödes ja laste eest hoolitsemises, kuid seda ei peaks mingil juhul võtma karistuse, vaid loomuliku olukorrana.

Tuletagem meelde, et kõikides maailma riikides peale Bahreini on olemas sooline palgalõhe ja seda meeste kasuks. Osa palgalõhest ongi selgitatav, kuid see osa on Eesti puhul üllatavalt pisike, nimelt ligikaudu 15%. On inimesi, kes eelistavad traditsioonilisi soorolle ja on inimesi, kelle elu need traditsioonilised rollid piiravad. Pikaajaline suund palgalõhe vähendamiseks on sallivuse kasv ja sellest johtuv soolise segregatsiooni hajumine – suund võrdsema ja tasakaalustatuma Eesti poole.

19. aprillil kell 17 toimub Tallinnas Tammsaare pargis erinevate naisorganisatsioonide pikett palgalõhe vähendamiseks.