Kas maakorraldusseadus võib olla „korruptiivne“ seadus?
Õnneks meenus mulle presidendi kõne riigikogu avaistungilt, kus president ütles: „Ma tahaksin samuti, et edaspidi ei võetaks siin saalis vastu enam ühtki seadust, mille põhieesmärk on mõne konkreetse äri edendamine. Sellisel asjal on lihtne nimi — korruptsioon.“
Naiivne lugeja minus küsiski kohe, kas ka maakorraldusseadus võib olla korruptiivne seadus, mille põhieesmärk on õigusabi- ja geodeesiafirmade äri edendamine.
Pajo viitas oma artiklis võimalusele, et maakorralduses tehtud vigade põhjus on olnud eelkõige see, et osa maid tagastati ja erastati plaanimaterjali alusel ning piirikirjelduses jäeti piiride asukoht täpselt fikseerimata. Samas viitas jurist ka sellele, et katastriplaanidel on piiripunktid koordinaatvõrgustikus fikseeritud ning nende asukohta saab kontrollida looduslike või tehislike objektide suhtes.
Miks jäeti piiripunktide asukoht aastaid tagasi kontrollimata? Miks andsid maakorraldusseaduse regulatsioonid riigiametnikele võimaluse müüa kodanikele õhku ning miks need toetavad omavalitsusametnike võimalust kasseerida maamaksu nendegi ruutmeetrite eest, mis maaomaniku jaoks eksisteerivad vaid paberil? Miks kuritarvitati maaostja usaldust? Miks suunati piirivaidlused naabrite vahele, kui müüdava maatüki täpsed piirid pidid olema ja olid teada riigile maad müües ning peaksid olema teada omavalitsusele maamaksu arvestades ja kogudes? Kas selline prakitka on kõigis demokraatlikes õigusriikides tavapärane?
Küsimusi tekkis veel ja veel. Kellele on selline olukord kasulik? Kas geodeesiafirmadele ja juristidele? Kas kulukas maa ümbermõõdistamine annaks täna kõigile omanikele õiglase lahenduse? Või laseks jõukam naaber, kes jaksab geodeesiafirmale ja advokaadile suuremaid summasid maksta, oma maale vaesema naabri arvelt lihtsalt kena tüki juurde mõõta?
Kuidas saab vaesem naaber oma õigusi kaitsta ja tõestada, et sama maariba müüs riik aastaid tagasi temale ning ta ei ole nõus seda naabrile loovutama? Kas see on pelgalt naabritevaheline vaidlus? Miks ikkagi jäeti kinnisasja piiripunktid ostjale looduses kätte näitamata, kui need ostu-müügilepingule lisatud plaanil ometi selgelt ja üheselt määratud olid ja on? Kas kõik maaostjad said maareformi käigus riiki ja riigi tunnustatud geodeete usaldades tüssata? Kas ja kui palju müüs riik maa erastamise käigus oma kodanikele õhku? Kas seda tehti teadmatusest või teadlikult?
Tunnistagem, et tänase absurdse olukorra tekitamise eest, kus omanikud-naabrid jooksevad oma maaüksuse plaanimaterjalidega juristide ja geodeetide vahet ning püüavad leida ja tõestada oma õigust piiri nihutamiseks siia või sinnapoole, lasub vastutus eelkõige riigil kui maa müüjal.
Tunnistagem, et riik käitus maa tagastamise ja erastamise protsessis ettevaatamatult, kui jättis ostjale maaüksuse piirid looduses kätte näitamata. Tunnistagem, et olukord, kus maaomanik peab geodeesiafirmale täna maatüki piiride looduses kättenäitamise eest tasuma mõnel juhul isegi suurema summa, kui aastaid tagasi riigile maa erastamise eest tasus, pole normaalne.
Seda enam, et seaduse ebaloogilised regulatsioonid ning geodeetiliste tööde kõrged hinnad võivad juba lähiajal viia praktikas kokkulepete ja lahendusteni, kus „heasüdamlikud“ geodeedid nõustuvad „hädasolevatele“ maaomanikele vastu tulema ning nende maaüksuste piire looduses „mitteametlikult“ ning „poole raha eest“ kätte näitama. Selline praktika oleks inimlikult igati mõistetav, kuid probleeme tooks see tulevikus vaid juurde.
Sestap jäägugi targa seadusandja mõtestada, kas maakorraldusseaduse regulatsioonide nõrkus ja selle tagajärjel tekkinud olukorra absurdsus võivad praktikas soodustada ka korruptsiooni või mitte.
