Viimastel aastatel pole ehitamises hool ja hoobil vahet olnud, ehitajaametist on saanud rahvuslik elukutse. Majanduse jahtumisest tingitud külmuvate arendusprojektide ja roiskuva kinnisvaraturu tingimustes on aeg vaadata toimunule tagasi. Siinkohal oleks paslik meenutada kurja nalja kirurgist ja arhitektist — kui esimese vead maetakse kiiresti maha, siis ehitised jäävad kõigile näha aastasadadeks.

Üheksakümnendate aastate alguses, kui planeeringuküsimused otsustati veeretada kohalike omavalitsuste kaela, jäi täpsustamata, kes ja kuidas neid peaks menetlema. Praegu on Eestis suur probleem see, et enamikus kohalikes haldusüksustes otsustavad planeeringuküsimusi ilma igasuguste arhitektuurialaste eelteadmisteta kohalikest „ässadest“ külavanemad, vallasekretärid ja maakorraldajad. Arhitektid on tööl ainult suuremates omavalitsusüksustes. Tulemuseks on õõvastavad vaated porisse uppunud elamupõllundusest, ülekoormatud infrastruktuur ja mereäärte kinniehitamine kuritegelikul viisil.

Esimesena annab järelemõtlemisainet raha ja ehitamise vaheline seos. Alustades riigihangete seadusest, kus uue ehitusobjekti olulisimaks kriteeriumiks on seatud hind ja lõpetades kips-plekk-pappkarpidega kõledal põllul, paistab välja tohutu puudujääk üldises ehituskultuuris ja sellega seotud mõtlemises. Kultuur tähendab eelkõige oskust näha asju laiemas kontekstis — kuidas mingi hoone sobitub keskkonda, millised on vastastikused mõjud; viimaks: asja esteetilinegi väärtus.

Kurb ja kohati lausa võigas on vaadata, kuidas asjatundmatult kinnitatud planeeringud lõhuvad väljakujunenud linnaruumi ja elukeskkonda. Praegu on asjad korraldatud nii, et sisuliselt võivad volikogud vilistada nii avalikkuse kui ka spetsialistide arvamusele. Headeks näideteks on nii Sakala keskuse lammutamine kui ka Tallinna uue raekoja saaga, millega areng ilmutab küll tänu arhitektide liidu boikotile paranemise märke.

Demokraatia on küll õige ja hää, kuid selle mõte on ikkagi, et asjad saaksid korraldatud parimal võimalikul viisil. Praegu see meil nii ei ole. Pärnu linnavolikogu planeeringukomisjoni juhatab näiteks kehalise kasvatuse õpetaja haridusega harrastuspoksija ja planeeringute kallal on rusikaid proovinud mõni mees Tallinnaski. Kindlasti ei ole see õige — keegi ei kipu õpetama operatsiooni ajal kirurgi, kuid kohati kirurgilist täpsust nõudvate linnaehituslikele probleemidele lähenetakse linnavolikogudes tuvastamata huvidest lähtuvalt häälteenamusliku kirvega.

Läbimõtlematuse märke kannab samuti uljas valglinnastumine — tõele tundub vastavat jutt iga eestlase oma maja ihalusest, kuid nullis infrastruktuuriga põllupealseid asumeid tõrgub keel elurajoonideks nimetamast. Marek Strandberg kirjutas kunagi, et inimesed tahavad oma kodu, kuid see, mida neile pakutakse, on kinnisvara. Seoses pärani rahakraanidega on kinnisvaraturg olnud ääretult arendajakeskne, kus kaubastatud on peaaegu kõik, mis püsti seisab. See on peamiselt ka inimeste enda probleem — just nimelt tänu nimetatud kultuuri puudumisele pole osatud pöörata tähelepanu keskkonnale.

Eriti hirmutav on kuulata arendajatepoolset selgitust: „Kvaliteetkinnisvara on jätkuvalt hinnas.“ Sellega tunnistatakse sõna otseses mõttes, et on ehitatud hulgalisest rämpsu kategooriasse kuuluvaid ruutmeetreid. Juba tehtud vigu on raske parandada, kuid teatavasti lootus kustub viimasena: ehk suudab inimeste teadlikkust mõnevõrra parandada välja kuulutatud arhitektuuriaasta.