Karol Kallas: Ehmatamine on ebaviisakas

Kujutage ette järgmist olukorda: te elate üürimajas, kus haldusfirma esindajal on vastik komme trepikojas aeg-ajalt tuled välja lülitada ja koju saabuvaid elanike ehmatada.

Täpselt nii on viimastel kuudel käitunud meie valitsus. Esiti köetakse üles paanikahooge nii turvalisuse kui ka maksude teemal, mis lõppeks sumbuvad omavahelistesse vaidlustesse — ning selle kõige peale üritatakse teha nägu, nagu poleks midagi juhtunudki.

Valitsuse tegevus on viimasel ajal meenutanud klassikalist luik-haug-vähk-tüüpi suutmatust ühiselt tegutseda. Peaaegu kõik ministrid on näidanud üles võimetust näha oma haldusala üldises kehvemate majandusolude kontekstis. Vaid kultuuriminister on tasasel häälel protestides nõustunud järjekordse neljakümneprotsendise roimaga kultuurieelarve kallal.

Igas mõistlikus organisatsioonis saadakse aru, et kui on halvad ajad, siis tuleb kõigil kokku hoida, meie valitsuses aga paistab iga minister olevat kuningas omaette, kelle jaoks tähendab iga võimalik eelarvekärbe rünnakut tema valdustele.

Normaalset organisatsiooni iseloomustab seegi, et kõigepealt arutab juhtkond oma võimalikud käigud isekeskis läbi ning pärast seda tehakse tegevuskava avalikkusele teatavaks. Meie valitsuses, mis peaks olema kõikidele eestimaistele organisatsioonidele vaat et ema eest, survestatakse üksteist inetul kombel šantažeerides ja avaliku arvamusega manipuleerides.

Inimesed on viimaste kuude jooksul saanud mitmesuguste ehmatuste osaliseks. Küll on ähvardatud käibemaksu tõusuga 18% asemel kahekümnele, küll gaasiaktsiisi tõusuga. Näeme sedagi, kuidas äärealadelt ühistransport ära kaob.

Sellest, et elu esitab järgmisel aastal aina suuremaid väljakutseid, saab niigi igaüks aru. Pole üldse vaja, et valitsus inimesi kogu aeg ehmatab. Peale selle, et inimeste hirmutamine ei ole ilus, süvendab sihitu rapsimine valitsuse põrumise muljet.