Asi selles, et me oleme oma venekeelsed kaasmaalased ära hellitanud. Kuusteist aastat iseseisvust — ja nad ei räägi me keelt, nad ei räägi meiega. Kuid nad on olemas. Tegelikult oli meeldiv näha, et kolmandik elanikkonnast on siiski üpris hääd inimesed. Napp tuhandik nendest tuli ja tegi pahandust. Kuid see tuhandik näitas kätte mitmed valusad kohad me elus. Eraldihoid võib olla põhjaks kooseksisteerimisele, ent ei enamale.

Me oleme ses suhtes teinud mitmeid lollusi — ühest küljest olnud ebaeuroopalikult leebed, ent teisalt keeranud selja. Pole ime, et nii, nagu eestlased nõukogude ajal Soome telekanaleid vaatasid, vaatavad venelased Eestis nõukogude, vabandust, Vene telekanaleid. Inimene soovib sellist informatsiooni, mis teda kõnetab. Ja selle kõnetamise koha päält on meil, eestlastel ja Eesti riigil, palju vajaka jäänud.

Asi ei ole ju ühes kujus. Kuigi ikooni tähtsust slaavlaste mõtteilmas ei tohi alahinnata. Püha asi on püha asi, olgu ta pronksmees või karu või jänes. Mõni kuju, mille juurde lilli viia, leitakse alati. Pronksmees ei saanuks iial ikooniks, kui ta oleks ära kaduvikku veetud jo viieteist-kahekümne aasta eest. Mäletame ju, et Kingissepp ja Lenin ja Anvelt ja paljud teised leidsid kodu prügimäel ilma probleemideta. Üks metalline könn jäi üles, ja see oli viga. Liiga hea kesklinlik paik pääle selle. Ainumas krunt, mille oleks pidanud aastate eest kinnisvaraarendajatele andma. Ometi — kui näiteks Helsingis otsustataks tõsta Vene keisri Aleksander II kuju Mannerheimi paigale ja Mannerheim asetada linna suurimale väljakule, siis arvan, et kesklinna aknad jääksid terveks. Mõni kulm ehk kerkiks kõrgemale, mõni inimene imestaks.

Me ju näeme, et niinimetatud „mälestajad” on valdavas enamuses ärahullutet noored. Mingisugusest Teise Maailmasõja kontekstist ei ole siin juttugi. Üks endine suurriik otsib võimalust oma alaväärsuskompleksi väljaelamiseks. Endal vesi ahjus, siis tillukeste teiste pihta tuld. Tüüpiline pätlik suhestumine. Viiekesi väikese vastu, siis on Suur Võit. Tuleb meelde ilmasõja langenute suhtarv. Ja meenub talvesõda, millest meeletu arvulise ülekaalu vastu võimalikult võidukalt väljuti.

Aga mitte sellest ei pea siinkohal kõnelema. Kõneleda tuleb tollest, et Eesti Vabariik ei tohi endale lubada ühtki sellist politikut — olgu või linnapead — ega ta käsilasi, kelle himuks on üksnes võim ja sihiks eestlaste riigi mahamängimine. Meie riik on õnneks suutnud näidata ennast tugevana ning usun, et sellest väikesest sõjapojast tuleme küll võitjana välja. Annaks jumalad, et ei peaks isegi sõbraliku Soome käest abi paluma. Ja kui me taas uhkelt seisame, päevaprobleemid on lahendet, kujud teisaldet, siis võime rahumeeles mälestada igaüht. Ning keegi ei pahanda, kui kalmistule pronkssõduri juurde lilli viiakse.

Aga. Kuni R-Kioski mahapõletamine on langenute mälestamine, siis… No andke andeks. Võib-olla käiski „Euroopa vabastamine” niimoodi? Võib-olla on vanaisad lastelastele kogu know-how ja how-how pärimuse kujul kenasti edasi andnud? Kurat. Pätid saagu kaigast. Siin pikka juttu ei ole. Viinapoest varastamine jääb viinapoest varastamiseks, kirjutagu või kõik jumalad ideoloogilisele kutsungile alla. Võtsid võõra viina – lähed vangi. Täpselt nii lihtne ongi.

Tallinnas räägitakse järgmist nalja — mis vahe on vene uusrikkal ja Kopli pätil? Mõlemal on seljas Hugo Bossi ülikond, aga Kopli päti taskus on ka R-Kioski kilekott. Siinkohal meenub, et kui mõne aasta eest Hugo Boss võttis üle osa Tallinna kesklinna armastatuimast raamatupoest, siis peeti samuti pikette ja koguti allkirju. Kirjanik Kaur Kender ähvardas isegi Bossi kliente ajakirjanduses tordiloopimisega. Aga ühtki torti ei lennanud, kividest ja süütepudelitest rääkimata. Kultuuridel on vahe sees, tee, mis tahad. Mõned inimesed ei ole kultuurini veel jõudnudki.

Ja tumedatel-hämaratel jõududel on neid inimesi lihtne ära kasutada. On alati olnud. Mistap loodan, et kaigas ja kong ei oota vaid ettureid tänavalt, vaid ka niiditõmbajaid. Õnneks on niiditõmbajad oma niitidega tänaseks juba parajalt puntras. Mäletame, kuidas üks aegadetagune sõjapealik Gordioni sõlmega käitus. Usutavasti saame tänapäeval peenemalt tegutsedes paremaid tulemusi.

Ajalugu tavatsetakse kirjutada sõdadest ja sõjapealikest lähtuvalt. Mitte loojatest, vaid hävitajatest lähtuvalt. See on kahetsusväärne komme. Ja see on ka üks põhjustest, miks kuuskümmend aastat pärast ühe, olgugi suure sõja lõppu kipub paljude inimeste identiteet olema kinni mineviku mälestamises, mitte tuleviku tekitamises. Kui me kuidagi saaksime selle paradigma nihestada, oleks juba suur abi.

Seni aga tsiteerin hääd eestikeelset slaavi sugu kirja- ja kalameest Vladislav Koržetsit: „On, nigu on. Ja üksnes see, kes oma äärmise vaimlise piiratuse tõttu ei suuda mõista, et on, nigu on, võib arvata, et on kuidagi teisiti.”

Pronksmees on pronksmees on pronksmees. Prae teist või või sees.

See lugu ilmub täna ka ajalehes Helsingin Sanomat. (Toim)